William Pfaff: miks Gruusia ei sobi NATOsse?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Briti feldmarssal Bernard Law Montgomery olevat sõnastanud kolm tähtsaimat sõjapidamise reeglit: «Ära tungi Venemaale», «Ära tungi Venemaale» ja «Ära tungi Venemaale».
Selle reegli ääremärkusena võib lisada, et ehkki vaidlusalused Gruusia piirkonnad Lõuna-Osseetia ja Abhaasia ei kuulu tänapäeval Venemaa koosseisu, kuulusid nad talle eile ja võib-olla kuuluvad uuesti homme või ehk ülehomme. Enamikul nende praegustest elanikest on taskus Venemaa pass ning mõlemas piirkonnas paiknevad Venemaa väed.
Sõjapidamise neljas reegel võiks ehk kõlada nii: «Ära lase kellelgi meelitada end tungima Venemaale.» Gruusia presidendi Mihhail Saakašvili õigustajad väidavad, et venelased valmistusid Gruusia rünnakut Lõuna-Osseetiale tagasi lööma juba enne seda, kui see eelmisel reedel tegelikult teoks sai, kuid jätsid Saakašvilile mulje, nagu võiks ta vaidlusaluse territooriumi hõivata vastupanuta.
Siiski osundab The New York Times «kõrgemat Ameerika ametiisikut», kes ütleb: «Ei tundu, et see oleks olnud eelnevalt plaanitud. Kuni võitlusele eelnenud ööni paistis Venemaa etendavat konstruktiivset osa.»
Venemaa-poolne reetmisteema versioon kinnitab, et Saakašvilit «sundis seda sõda alustama [USA asepresident] Dick Cheney John McCaini valimiskampaania toetamiseks. Ainuke viis, kuidas John McCain saab võita, on mingi sõda».
Nii arvab Moskva Poliitikauuringute Instituudi direktor Sergei Markov ja kahtlemata on see arvamus Venemaal laialdaselt levinud. See on vähemalt loogiline. Kui see on ka tõsi, siis peaks Cheneyt süüdistama ametivõimu kuritegelikus kasutamises (aga seda ettepanekut on varemgi tehtud).
Cheney tegelikud sõnad pärast Venemaa vasturünnaku algust olid igati presidendile kohased. Ta sõnas, et Venemaa rünnak «ei tohi jääda vastuseta» ja et kui see jätkub, toob see kaasa tõsised tagajärjed Venemaa–Ameerika suhetes. See ütles kõik ja samal ajal ei midagi.
Ka viies reegel peaks olema hoiatava sisuga: «Ära lase oma sõpradel Washingtoni demokraatia edendamise asutustes või neokonservatiivide mõttekodades või tähtsamatel Ameerika ajakirjanduse kolumnistidel või televisiooni saatejuhtidel end veenda, et kui sa ründad Venemaad, tulevad Ühendriigid ja NATO sulle appi.»
Kuues reegel, mis täpsustab viiendat reeglit, on pärit poliitilise realismi vallast. Seda väljendas Henry Kissinger: «Suuriigid ei tee enesetappu liitlaste pärast» (vähemalt mitte väiksemate ja ebaolulisemate liitlaste pärast).
Ma olen lugenud mitmeid kommentaare selle väikese, aga tähtsa sõja kohta, aga mitte kuskil ei ole selgitatud, miks peaks Gruusia või Ukraina kuuluma NATOsse.
Nad toovad endaga kaasa valmissõjad, millega NATO ei suuda tegelda ega õieti peakski tegelema.
Mõlemad on etniliselt ja kultuuriliselt lõhenenud riigid, kelle ajalugu koosneb võitlusest neid moodustavate komponentide vahel või isegi nende sees.
Gruusias on tegemist ühelt poolt keeleliselt eristuvate enklaavidega, mis varem kuulusid Venemaale ja tahavad nüüd taas kuuluda Venemaale, ning teiselt poolt enamuse moodustavate grusiinidega, kes soovivad kuuluda läände, aga ühtlasi tahavad domineerida oma mässulistel aladel. Kui nad ütleksid rahumeelselt neist lahti, oleks etniliselt ja kultuuriliselt ühtsel Gruusial täielik õigus nõuda endale NATO liikmesust.
Aga nii, nagu on asjad praegu (või nagu nad olid veel mõne päeva eest), soovib Mihhail Saakašvili oma riiki näha NATOs selleks, et allianss kaitseks teda tagajärgede eest, mis kaasnevad eraldumismeelsete alade vägivaldsel viisil Gruusia koosseisus hoidmisega. NATO-l ei ole mingit põhjust seda teha ja kuna Venemaa toetab mässulisi enklaave, tähendaks Gruusia NATO-liikmesus potentsiaalselt sõda Venemaaga. Just seda me äsja nägimegi.
Ukrainas on tegemist kultuuriliselt ja ajalooliselt õigeuskliku ja venekeelse Ukraina ning läänestunud ja uniaatliku-katoliikliku Ukrainaga, kel on sidemed Poola ja Leeduga. Läänestunud Ukraina püüab kasutada NATOt ära domineerimiseks venestunud Ukrainas.
Ka see tähendab potentsiaalset sõda ning NATO peab jääma eemale konfliktist, mis kujutab endast Ukraina lahendamata ja võib-olla isegi lahendamatut siseprobleemi.
NATO-l vedas väga tõsiselt, et Saksamaa ja Prantsusmaa blokeerisid selle aasta algupoolel Gruusiale NATO-liikmesuse pakkumise.
Kui nad poleks seda teinud, oleks NATO sel nädalal ähvardanud Venemaad sõjaga või oleks rängalt kannatada saanud tema põhikirja viienda artikli usaldusväärsus, mis näeb ette sõjalist abi rünnaku alla sattunud liikmesriigile.
Ning seitsmes reegel, samuti poliitilise realismi vallast, on järgmine. «Ära anna tagatisi või tee ähvardusi, mida sa ei suuda täita.» John McCain ütles: «Venemaa peab otsekohe ja tingimusteta katkestama oma sõjalised operatsioonid ja tõmbama kõik oma väed suveräänse Gruusia territooriumilt välja.» Need olid ultimatiivsed sõnad. Aga kui McCain oleks praegu president, mida ta võtaks ette, kui Venemaa ei tee temast väljagi?
Barack Obama sõnas: «Gruusial ja Venemaal on nüüd aeg ilmutada vaoshoitust ja vältida täieulatusliku sõja puhkemist.» McCaini leer nimetas seda «nõrgaks», aga see oli presidendile kohane. See andis teada, mida mõlemad pooled peaksid tegema, ilma et oleks kohustanud Ühendriike millekski, mis ka ei juhtuks. See annab Ühendriikidele vabad käed.
Tribune Media Services