Mehhiko lahe reostus pole ühe firma siseasi
Juhtkiri: ränk õppetund
31. mai 2010, 10:44
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Enamik äriinimesi peab silmas vaid seda, milline on odavaim viis millegi tegemiseks või mis tõotab parimat tulu, kuid mis ei pruugi sugugi olla parim planeedile või inimestele, kes neile ette jäävad,» ütles Postimehe laupäevases lisalehes AK maailmakuulus filmilavastaja James Cameron.
Oleks raske paremini sõnastada üht meie praegusaja valusamat küsimust, millest saavad alguse suured, sageli globaalsed probleemid. Viimane kahetsusväärne näide on Mehhiko lahe juhtum, mille kohta esialgu kasutatud väljendid «puurtorni uppumine» ja «naftaleke» on kogu maailma ajakirjanduses asendunud sõnadega «keskkonnakatastroof» ja «tragöödia».
Aga kuidas teisiti iseloomustada olukorda, kus naftakompanii British Petroleum puurtorni Deepwater Horizon plahvatuse järel 20. aprillil on ookeani naftajuhtmest lekkinud arvatavasti juba 75 miljonit liitrit naftat? Reostus ähvardab sadu kilomeetreid Ühendriikide rannikut, kahju floorale ja faunale ning seeläbi mitmele majandusvaldkonnale (turism, kalandus jms) on tohutu. Pealegi ei tea me veel kogu tõde.
Samal ajal kui globaalne avalikkus tajus tänu ajakirjandusele ja üleilmsetele sotsiaalmeedia võrgustikele juhtunu tõsidust, hoidsid asjaosalised, BP ja USA keskvalitsus, esialgu kahetsusväärselt madalat profiili.
Taas kord oleme tunnistajaks olukorrale, kus riske ilmselgelt alahinnati ja ka tagajärgede likvideerimiseks ei oldud valmis. Mehhiko lahest on naftat puuritud aastakümneid ja ühtki nii ulatuslikku õnnetust pole juhtunud.
Ent ohu märke oli: mõjukas ajaleht The New York Times kinnitas oma valduses olevate BP sisedokumentide põhjal, et firmal oli Deepwater Horizoni turvalisuses kahtlusi juba 2009. aastal. Mullu kasutusele võetud riskantne metallkonstruktsioon saigi saatuslikuks.
Väärib märkimist, et veel mai alguses olid BP esindajad avalikes esinemistes täis enesekindlust ja lubasid kõik kahjud korvata. Nüüd on plahvatusest peagi möödas poolteist kuud ning pärast ridamisi ebaõnnestunud katseid leket peatada esitatakse järjest enam õigustatud kriitikat Barack Obama administratsioonile. See on omakorda toonud kaasa USA valitsuse teravad sõnavõtud BP aadressil.
Kahtlemata on naftahiiul olemas nii kogemused kui ka kompetents, kuid üha ilmsemaks saab ka võimude valearvestus. BP on kulutanud miljoneid dollareid ja veel enam kallihinnalist aega.
See ei peaks olema ühe firma siseasi, vaid probleem, millele tuleks lahendust otsida võib-olla mitte ainult Ühendriikide, vaid kogu maailma parimate teadlaste ja inseneride abil.