Telelegendi pilguheit Kiievist: kas järgmine on Ukraina?

Läinud aastakümne Vene vaba meedia sümboliks saanud Jevgeni Kisseljov eelistab nüüd Moskvale tööd Ukrainas, mida ta nimetab Venemaast tunduvalt demokraatlikumaks riigiks. Foto: Mihkel Maripuu

Moskvast lahkumise järel Kiievis telejaama juhtiva Jevgeni Kisseljovi hinnangul on Ukraina ühiskond mõistnud, et territoriaalvaidlus Venemaaga Krimmi poolsaare pärast võib muutuda karmiks reaalsuseks, vahendab Igor Taro.

Kuidas Ukraina ühiskond suhtus riigi presidendi Viktor Juštšenko visiiti Thbilisisse neil ärevatel päevadel?

Ukraina ühiskond on väga killustunud nii poliitilises, etnilises kui ka sotsiaal-kultuurilises plaanis. Siin elab nii osseete kui grusiine, nii et ma olen kuulnud täiesti vastakaid hinnanguid sellele konfliktile. Ja ka nii Saakašvili kui Juštšenko käitumisele.

Ma ei saa kindlasti öelda, et Ukraina inimestel tekkisid ühtemoodi tunded, kui nad nägid Juštšenkot seal teiste presidentidega laval toetusmiitingul seismas.
Samas on suhtumine neisse sündmustesse tunduvalt rahulikum ja tasakaalustatum kui Venemaal.

Niipalju kui olen jälginud Vene televisiooni ja veebipäevikuid, mida kirjutavad sealhulgas minu poolt väga lugupeetud inimesed, ei saa seda iseloomustada kui hurraa-patriootilis-sõjalist hüsteeriat.

Võib lõputult diskuteerida, kes on süüdi – Venemaa, Lõuna-Osseetia või Gruusia riigipea Mihhail Saakašvili, sest niisugustes konfliktides pole ühemõtteliselt õiget osapoolt ega süüdlast. Siiski, kui ajaloolisest perspektiivist vaadata, siis on peamiseks süüdlaseks muidugi Venemaa.

Kogu viimase 17 aasta jooksul, enne kui Nõukogude Liit jõudis laguneda, on Moskva kasutanud Abhaasiat ja Lõuna-Osseetiat Gruusia survestamiseks. Selleks olid täiesti objektiivsed põhjused.

Vene sõjaväelased, kes mängisid selles peamist rolli, on alati vihanud Gruusia juhte – nii Eduard Ševardnadzet (Gruusia eelmine president, kunagine Nõukogude Liidu välisminister – toim) kui ka Zviad Gamsahhurdiat (postsovetliku Gruusia esimene president – toim).

Hoolimata sellest, Balti riikides algas iseseisvusliikumine ju tunduvalt varem, olid 1989. aasta kevade sündmused Thbilisis esimeseks kõlavaks ja silmanähtavaks rahva protestiks Moskva ülemvõimu vastu, mis peagi lõppes suure verevalamise ja inimohvritega.

Paljude vene uusimperialistide teadvuses on just Gruusia ja Thbilisi Nõukogude Liidu lagunemise peamiseks süüdlaseks.

Need olid ka kindralite suvilad Gagra piirkonnas ja kaitseministeeriumi puhkekompleksid Abhaasias, mis Gruusia eraldumisega olid jäämas teise riigi territooriumile. Mäletan hästi, kuidas meie sõjaväelased ütlesid selgelt: «Miks peaksime sellele sitapeale Ševardnadzele, kes on kapituleerunud Lääne ees, andnud käest Saksamaa ja Ida-Euroopa, loovutama meie puhkemajad ja suvilad?»

Nii et ajaloolises kontekstis käsitleksite seda kui impeeriumi vastulööki?

Venemaa toetuse motivatsioon on üsna arusaamatu. Gruusia on olnud ju õigeusu tugipunktiks Kaukaasias.

Just Gruusia, õigeusklik riik Euroopa ja Aasia vahel.
Väga veider, et meie riigiisad, kes nii armastavad põhimõtet tsaarivõim-õigeusk-rahvalikkus, on teinud panuse moslemirahvastele selles piirkonnas.

Ning asunud purustama ajaloolisi suhteid, mis olid Moskva ja Thbilisi vahel. See on uskumatu, kui hästi on Gruusias ja Thbilisis siiani vene rahvasse suhtutud.

Vaatamata Ukraina lõhestatusele, kas Juštšenko samm pigem lisab talle poliitilist profiiti?

Ma arvan küll, et lisab. Alati kui riigijuht tormab rindele, ronib barrikaadidele või tankile, või lavale sõjast ohustatud Thbilisis, lisab see otsustavuse demonstratsioon talle muidugi poolehoidjate silmis punkte.

Saage aru – Ukraina pole Venemaa. Nagu Venemaa eelmine president ja tänane valitsusjuht Vladimir Putin on tabavalt märkinud, pole Ukrainas venemeelseid poliitikuid. Siin on ainult ukrainameelsed.

Territoriaalse konflikti perspektiiv Krimmi ja Sevastopoli teemadel ei rõõmusta praegu kedagi. Isegi kommunistide või vasakradikaalide esindajad ei asuks täna Krimmi loovutamise loosungite alla, rääkimata Regioonide Partei juhi Viktor Janukovitši toetajatest.

Võib rääkida vene keele staatusest poolsaarel, sest 90 protsendi ulatuses on tegu venekeelse regiooniga Ukrainas, mida ei anna võrrelda isegi nii venekeelse linnaga nagu Kiiev.

Kuid ka näiteks Regioonide Partei, mis deklareerib NATO-vastasust ja poolehoidu Euroopa Liidule, ei toetaks konflikti korral territooriumi võõrandamist, vaid oleks väga jäigal positsioonil Ukraina riikliku suveräänsuse ning territoriaalse terviklikkuse küsimuses.

Kõik see oli enne Gruusia–Vene sõda küllalt virtuaalne teema. Läksid mõned päevad mööda, enne kui Ukraina avalik arvamus sai aru, et Kiievi–Moskva konflikt Sevastopoli ja Krimmi kuuluvuse üle on täiesti reaalne perspektiiv.

Nagu näitasid Gruusia sündmused, enne ei uskunud keegi, et Venemaa võiks rakendada niisugusel määral jõudu, aga ta rakendas. Sündmused ei lähe alati 1991. aasta stsenaariumi järgi, mil võimud ei suutnud astuda jõuga demonstrantide vastu Moskva Valge maja ees. Vahel juhtub teisiti.

Reaalselt võib see juhtuda 2017. aasta paiku, mil Krimmi poolsaar, mis kuulub tunduvalt demokraatlikuma ja tunduvalt läänemeelsema Ukraina koosseisu, võib saada tüliõunaks naabrite vahel.

Kujutage ette, kui Venemaa hakkab jagama Krimmi elanikele oma kodakondsust, nagu seda tehti Abhaasias ja Lõuna-Osseetias, ning pärast öeldakse, et on tarvis oma kodanikke kaitsta?

Nüüdseks on ju kõlanud ka üsna selged vihjed Venemaa kaitseministeeriumist selle kohta, nagu Ukraina sõjavägi osalenuks konfliktis Gruusia poolel. Mis võiks olla nende eesmärk?

Millegi heani see muidugi ei vii. Lähen oma jutuga tagasi algusesse – pole tähtis, kes ööl vastu 8. augustit esimesena tulistas.

Vene sõjaväelased, kes näitavad trofeekaarte, kus on väidetavalt varem määratud peamiste sõjalöökide suunad, ei näita samas oma sõjalisi kaarte. Me ei tea, mis oli nende endi valmiduse aste nende sündmuste eelõhtul.

Ma pole sõjaväelane, kuid olen saanud minimaalse sõjalise hariduse Moskva Ülikoolis ja tean, mida tähendab armee väljatoomine – selleks on vaja vastavaid plaane. Mul oli tunne, et 58. armee, mis sisenes Gruusiasse, oli selleks täiesti valmis.

See polnud spontaanne otsus, vaid ettevalmistatud operatsioon. Samal arvamusel on paljud analüütikud ning Lääne sõjaväeasjatundjad.

Nii või teisiti on süüdi Venemaa, kes on viimase 17 aasta jooksul säilitanud pingeid Gruusia piiridel. Nüüd on mõistetav, et Moskva on, radikaalsete poliitikute suu läbi, hakanud kütma üles pingeid suhetes Ukrainaga.

Paljude inimeste teadvusesse siin Ukrainas on jõudnud arusaam, et see võib tõepoolest juhtuda – saab teoks relvastatud konflikt ning Moskvas leidub kangeid imperialiste, kes ei kohku isegi sõjajõu kasutamisest Sevastopoli merebaasi säilitamiseks. Venemaal leidub samas praegu arvukalt ka inimesi, kes ütlevad, et tuleb rahulikult valmistuda 2017. aastaks, kuna riigil on piisavalt ressursse, et viia laevastik selleks ajaks mujale.

Kas Kreml siis tõepoolest ei valmistugi selleks?

Tõsimeeli mitte. Midagi tehakse, aga põhimõttelist poliitilist otsust pole. Selle otsuse peab langetame president. Ta peab ütlema, et stabiilsuse ja heanaaberlike suhete nimel peab Vene laevastik lahkuma Sevastopolist.

Loomulikult sellele peaksid eelnema mingid läbirääkimised Ukraina ning Venemaa vahel. Näiteks vastutasuks jääb Sevastopolile eristaatus, säilivad mälestusmärgid, laevastiku veteranid saavad soodustusi ja nii edasi. Selleks, et laevastiku äraviimine ei paistaks evakueerimisena.

Lahkus ju Suurbritannia Hongkongist. See oli vormistatud mitte lüüasaamise, vaid rahvusliku pidupäevana, ja kõigi kodanike õigused olid kokkulepetega tagatud. On olemas pretsedent, mida võiks eeskujuks võtta.

Kui rääkida avalikust arvamusest, siis peamine tulemus on see, et inimestele on kohale jõudnud – see pole nali, kõike võib juhtuda. 2017. aastal leidub Venemaal kindlasti inimesi, kes hakkavad karjuma, et laevastiku väljaviimine on humanitaarkatastroof ning selle ärahoidmiseks ja Ukraina sundimiseks rahule tuleb alustada jõuoperatsiooni.

Arvate, et Gruusia operatsiooni taga seisis tõepoolest Venemaa president Dmitri Medvedev?

Pole valmis (sellele küsimusele) vastama. Arvan, et otsus sündis Medvedevi ja Putini koostöös. Ilmselt oli seal võitlus. Kindlasti oli seal neid, kes pooldasid sõja jätkamist.
Ma arvan, et oli inimesi, kes läksid oma plaanides edasi, ja president Medvedev võttis vastu otsuse vastupidiselt Vene sõjalis-poliitilise juhtkonna arvamusele.

Vene korrespondentide ülevaadetest võib kuulda mõtet, et oli sõjaväelise juhtkonna käsk minna edasi Thbilisi peale. Usun, et see võiski nii olla.

 Jevgeni Kisseljov

•    Sündinud 1956. aastal Moskvas.
•    Lõpetanud Moskva Ülikooli Aasia ja Aafrika riikide instituudi.
•    Alternatiivse teleuudistesaate Vesti looja Vene televisioonis.
•    Juhtis telekanalit NTV kuni selle ülevõtmiseni Gazpromi poolt.
•    1990. aastatel oli Venemaal pärjatud rohkete auhindadega oma teletöö eest.
•    Seejärel juhtis suurettevõtja Vladimir Gussinskile kuuluvaid telejaamu TV6 ja TVC.
•    Oli nädalalehe Moskovskije No-vosti peatoimetaja.
•    Praegu juhib Ukrainas Kiievis telejaama TVI.
•    On saanud Eesti Vabariigi presidendilt Maarjamaa Risti IV klassi ordeni panuse eest Eesti iseseisvuse toetamisel.

3 mõtet 

•     «Nagu näitasid Gruusia sündmused, enne ei uskunud keegi, et Venemaa võiks rakendada niisugusel määral jõudu, aga ta rakendas.»
•     «Territoriaalse konflikti perspektiiv Krimmi ja Sevastopoli teemadel ei rõõmusta Ukrainas praegu kedagi. Isegi kommunistide või vasakradikaalide esindajad ei asuks täna Krimmi loovutamise loosungite alla.»
•     «2017. aastal leidub Venemaal kindlasti inimesi, kes hakkavad karjuma, et laevastiku väljaviimine on humanitaarkatastroof ning selle ärahoidmiseks ja Ukraina sundimiseks rahule tuleb alustada jõuoperatsiooni.»