Islandi president Ólafur Ragnar Grimsson ütles intervjuus Postimehe ja ERRi ajakirjanikele, et Islandi- ja Eesti-taolised väikeriigid peavad iga päev võitlema selle eest, et noored ei kaotaks usku oma kodumaasse ka halbadel aegadel.
Islandi president: sünged ended ei saanud tõeks
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuidas iseloomustate rahva meeleolu ligi kaks aastat pärast majanduskrahhi? Kohalikega vesteldes kuuleb vastakaid arvamusi – ühed võtavad majandusraskusi stoilise rahuga ja on tulevikuväljavaateid hinnates üldiselt optimistlikud, samas on kuulda ka üpris süngeid ennustusi.
Muidugi oli krahh 2008. aasta oktoobris rahva ja majanduse jaoks suur šokk. Võttis kaua aega, et juhtunuga leppida. Sellest ajast alates oleme tarvitusele võtnud mitmesuguseid meetmeid – nii majanduslikke, poliitilisi kui ka seadusandlikke. Aga kui meenutame 2008. aasta oktoobris, novembris ja detsembris tehtud ennustusi raskustest, mis Islandile pankade kokkukukkumise tõttu osaks saavad, saame nüüd öelda, et õnneks kõige mustemad stsenaariumid tõeks ei saanud.
Meil on praegu töötus madalam kui Euroopas keskmiselt (Islandi töötus on praegu umbes üheksa protsenti, krahhi eel aga vaid üks protsent – H. V.). Majandus pole langenud nii palju, kui ennustati (mullu vähenes SKT 6,5 protsendi võrra – H. V.). Paljudel sektoritel – kalandus, energeetika, turism, IT, tööstus – läheb väga hästi, mõnel läheb tänu valuuta devalveerimisele paradoksaalselt isegi paremini kui varem.
Samas on Islandil muidugi neid, kes võtsid laenu, neid, kes kaotasid töö, neid, kel on võlad. Osa andmete kohaselt on selliseid inimesi 15 protsenti, teiste sõnul 20 protsenti või isegi rohkem. Aga kokkuvõttes saame öelda, et sünged ennustused pole tõeks saanud. Paljud majandused Euroopa Liidus on praegu halvemas seisus kui Island. Nii et Island väljub kriisist varem ja tugevamana kui enamik inimesi, nende seas me ise, seda 2008. aasta lõpus prognoosisid.
Millist rolli hakkab kriisist väljumisel mängima võimalik liitumine Euroopa Liiduga?
Arvan, et lähiajal ei mängi EL absoluutselt mingit rolli. Peame kriisist väljuma ja Islandi majanduse taas üles ehitama ikka omal jõul. Muidugi on Euroopa Liidu maad Islandi toodete jaoks oluline turg, aga me alustame liitumiskõnelusi ELiga ilmselt alles sel aastal (teadaolevalt kiidavad ELi liikmed liitumiskõneluste avamise heaks Euroopa Ülemkogul sel neljapäeval) ja need võtavad aega.
Seega võib-olla järgmised kaks aastat või isegi kauem ei saa Euroopa Liidul olema mingit otsest rolli Islandi majanduse ülesehitamisel. Loodame, et EL saab aru, et teatud ulatuses olid euroliidu pangareeglid osa probleemist. Seetõttu oleme ELi üles kutsunud neid reformima, sest Islandi kriis näitas ELi panganduse reguleerimise süsteemi läbikukkumist.
Pankadel, kaasa arvatud Islandi omadel, lubati tegutseda kõikjal ELis, kuna tegu on üleeuroopalise turuga. Ent järelevalveorganid olid endiselt riiklikud, igas riigis omaette. Ja nagu on näidanud Islandi, Briti ja Hollandi järelevalveametite omavaheline tülitsemine, süüdistavad nüüd kõik üksteist Icesave’i kriisi põhjustamises. (Icesave oli Islandi internetipank, mis pakkus 340 000 britile ja hollandlasele deposiiditeenust. Pankroti järel 2008. aastal hüvitasid Suurbritannia ja Holland oma kodanikele enamiku kaotatud rahast ning nõuavad nüüd Islandilt selle kompenseerimist – H. V.)
Aga seda, et Icesave’i kokkuvarisemises oli süü ka Islandil, te ei eita?
Muidugi olid Islandi järelevalveorganid süüdi. Ent süüdi olid ka ELi organid. Islandi pangal lubati interneti abil Suurbritannias ja Hollandis tegutseda, kusjuures sealsed järelevalveorganid eeldasid, et panka reguleerivad Islandi ametivõimud. Islandi järelevalveametid eeldasid aga, et panka reguleerivad Suurbritannia ja Holland.
Miks tahab Island Euroopa Liiduga liituda?
Nagu te kindlasti teate, on siin riigis käinud suur debatt, kas Island vajab Euroopa Liitu või mitte. Arvamusküsitlused on kõikunud üles ja alla. Arvan, et parlament otsustas alustada liitumiskõnelusi, sest pärast pangandussüsteemi kokkukukkumist ja valuuta devalveerimist järeldasid paljud inimesed, et väiksel riigil pole enam võimalik pikemas perspektiivis oma valuutat säilitada kas või näiteks seepärast, et spekulandid võivad selle vastu kihla vedada jms.
See oli mu arvates põhjus, miks vastuseis ELile vähenes. Peamiseks komistuskiviks on olnud kalanduspoliitika, sest oleme ise selle juhtimisega väga edukalt hakkama saanud, samas kui EL on selles vallas olnud suur läbikukkuja.
Nüüd, mil paljud euromaad on raskustesse sattunud, on debatt Islandil taas pöördunud. Tahan sõpradele Euroopa Liidus toonitada, et läbirääkimised määravad väga palju. Pole nii, et Island teeb liitumisavalduse ja kõnelused on pelk formaalsus.
Sellel, mida kõnelustel lõpuks kokku lepitakse, saab olema oluline mõju referendumi tulemusele. Läbirääkimiste peamise osa moodustavad kalandus, põllumajandus ja maavarad. Nägin eile õhtul teleuudistes intervjuud ühe eksperdiga Saksamaalt. Temalt küsiti, miks Euroopa Liit Islandit oma liikmeks tahab. Tema vastus: selleks, et ära kasutada nende maavarasid. (Muigab.)
Islandil elab pisut enam kui 300 000 inimest. Kuidas nii väike riik oma inimressursi eest hoolitseb? Kuidas tagate, et inimesed raisku ei läheks?
Väga huvitav küsimus. Väljendasin pärast pangasüsteemi kokkuvarisemist kartust, et Islandi noorte parim valik on riigist lahkuda ja kusagil mujal elada-töötada.
Ja paljud ongi lahkunud.
Mõned on. Kuid mitte määral, mida kardeti ja nagu on juhtunud varem, näiteks 1960ndatel. Üldiselt, ehkki mitte täielikult, on Islandi noored olnud piisavalt nutikad ja aru saanud, et vaatamata finantskriisile on Island nende jaoks parim valik. Ja seda paljudel põhjustel.
Esiteks, Islandi maavarad ja puhas energia on heas seisus. Teiseks, siinne ühiskond on avatud ja suunatud heaolu tagamisele. Kolmandaks, loodus on fantastiline, ruumi on palju ja võimalusi loodust nautida on rohkem kui teistes riikides.
Ühtlasi on Island väga rahumeelne ja turvaline riik, kus president või ükskõik kes saab ilma ihukaitsjateta vabalt ringi liikuda. Kui see kõik kokku panna, on Island hoolimata finantskriisist endiselt väga hea koht elamiseks ja töötamiseks. Samal ajal saavad noored ju aru, et kriis on praegu ka Euroopas ja mujal.
Praegused noored, on nad kas Islandilt või Eestist või mujalt Euroopas, on ajaloos esimene põlvkond, mille igal liikmel on võimalik valida, kus nad elavad ja töötavad. Minu põlvkonnal seda valikut polnud. Seega peab iga riik iga päev pälvima iga oma noore usalduse. Sest kui noored kaotavad usu oma riiki, on neil väga lihtne lahkuda.
Mingeid garantiisid pole. President ega suured ettevõtted seda tagada ei saa. Peame end ülal pidama nii, et iga meie noor otsustaks, et tema parim valik on kodumaale jääda, samal ajal võimaldades neil rahvusvaheliselt tegutseda. Ja see on alati väljakutse, ka headel aegadel.
21. august 2011 on Tallinnas Euroopa kultuuripealinna programmi raames kuulutatud Islandi päevaks, tähistamaks 20 aasta möödumist päevast, mil Island esimese riigina maailmas tunnustas Eesti taasiseseisvumist. Kas tulete kohale?
See on helde pakkumine, sest meil on soe süda Eesti inimeste vastu. Ja ma oleksin rõõmus, kui mu ajakava lubab mul kohale tulla. Teie president esitas kutse mulle alles eile (Grimsson peab silmas neljapäeva, 10. juunit – H. V.). See oli Islandil suur uudis ning kõik on sellega väga rahul. Olen kindel, et paljud islandlased tulevad Eestisse, ja ma üritan teha kõik endast oleneva, et ka ise kohale sõita.
Olete ilmselt üks vähestest, kui mitte ainus ametisolev maailma riigipea, kes on võõrustanud riigivisiidil kõiki kolme Eesti presidenti pärast meie taasiseseisvumist. Toomas Hendrik Ilvese visiidi teeb märkimisväärseks asjaolu, et tegu on esimese pidulikuma vastuvõtuga, mille Island pärast 2008. aasta krahhi mõne riigipea auks on korraldanud. Miks langes valik just Eesti kasuks?
Kui ma 1996. aastal presidendiks sain, polnud meil olnud ühtegi riigivisiiti ühestki Balti riigist. Seega otsustasin koos valitsusega, et laiendame oma traditsiooni, mille kohaselt kutsume iga Põhjamaa uue riigipea endale külla, ka Balti riikidele. Ühegi teise riigiga [peale seitsme kõnealuse] meil sellist kommet pole. See on minu signaal, mil määral me hindame meie sõprust ja koostööd. 60 aastat Põhjamaadele kehtinud tava on nüüd rakendunud ka Eestile, Lätile ja Leedule.
Seekordse visiidi ajastus oli osaliselt juhuslik. Otsustasime 2008. aasta lõpus, et me riigivisiite enne majanduse paranemist ei korralda. Ja olime väga rõõmsad, et juhtus nii, et Eesti president sai esimeseks, kelle me vastu võtame. See näitab meie tugevat sidet ja on mitmel moel sümboolne.
CV
Ólafur Ragnar Grimsson
• Sündinud 14. mail 1943.
• 1965 lõpetas Manchesteri ülikooli bakalaureusekraadiga majanduses ja politoloogias, 1970 kaitses samas ülikoolis doktorikraadi.
• Töötanud Islandi ülikooli politoloogiaõppejõuna, teinud tele- ja raadiosaateid ja korduvalt valitud parlamenti.
• President alates 1996. aastast.
• Abielus Iisraelist pärit juveliiri Dorrit Moussaieffiga.