Elu viis Muhus sündinud Eda Golovko (neiupõlves Tüür) juba enam kui 40 aasta eest Krimmi, kus ta – otse kuulsa Livadia lossi külje all – kodumajatusega tegeleb. Millised on tema ootused ja lootused nüüd, mil Krimmist on saanud Venemaa osa?
Eestlanna Krimmist: nüüd läheb elu paremaks
19. aprill 2014, 11:56
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pool aastat Eestis sugulastel külas olnud Eda Golovko (68) seadis teisipäeval sammud Tallinna lennujaama, et taas koju sõita. Nimelt peab naine Krimmi oma koduks, Eestit aga sünnimaaks. Kuigi elanud Ukrainas aastakümneid, pole tema suust aktsenti kuulda, pigem annab tooni muhe muhulik maneer, ja isegi kui vahel mõni sõna meelde ei tule, pole ka hullu. Lahkunud Ukrainast, sõidab ta aga nüüd hoopis Venemaale…
Krimmi mindi poja pärast
19-aastane Eda tutvus oma tulevase mehega läinud sajandi 60ndate lõpul Tallinna Ohvitseride Majas tantsuõhtul. «Väga ilus lõunamaa mees oli, selline tume. Väga ilus mees, poeg on tema sarnane,» kiidab naine endast kümme aastat vanemat Anatolit ehk Tolikut, kes tänaseks on juba meie hulgast lahkunud. Nagu ka tema hilisem abikaasa. Esimene mees oli teeninud Eestis sõjaväes ja jäänudki siia.
Saabus aasta 1973 ja poeg Artur oli pidevalt haige, süüdlaseks siinne kehv kliima. Kuna lastearst osutus samuti ukrainlaseks, öelnudki too Anatolile, et lapsele oleks kasuks, kui ta saaks kasvõi suved veeta kusagil lõuna pool. Krimmis on ju ideaalne kliima, küll ta seal vanavanemate juures terveks saab, soovitanud arst.
«Mina ei tahtnud kahe ja poole aastast last ära anda ja hakkasin otsima elamispinna vahetust. Leidsimegi väikese maja, sada meetrit Livadia lossi juurest,» meenutab Eda Golovko. Mees põrutas lennukiga kohale, vaatas maja üle ja jaanipäeva paiku asus perekond autoga teele. Nad ei kahelnud otsuse õigsust hetkekski, oli ju Jaltas varemgi suviti puhkamas käidud.
«Sellest ajast sinna jäimegi. Väga ilus oli. Ja need soojad ööd… Algul oli see elu seal ikka imelik küll. Aga poiss sõi liiga palju jäätist ja jäi jälle haigeks, kiirabi käis… Olin algul üksi, mees tuli tagasi Tallinna, ta pidi asjad konteineritesse panema, ja see oli igavene suur töö,» meenutab Eda.
Eda Golovko on erialalt rätsep. Kuna seoses Krimmi kolimisega tekkis töötamisse pikem paus, siis varitses oht, et staaž katkeb. Krimmi inimesed aga osutunud toredateks ja vastutulelikeks ning väike Artur sai ka kohe lasteaiakoha. Kolm aastat hiljem sündis tütar Ilona.
«Mina töötasin sel ajal julgeolekus,» itsitab Eda Golovko. «Paljud küsivad, et mis sa seal tegid. Olin Tšernomorje sanatooriumis rätsep, julgeoleku mehed puhkasid seal. Minu tööks oli õmmelda valgeid kitleid, riideid kokkadele, ettekandjatele, kardinaid – kõike, kõike, kõike, tööd oli väga palju.»
Et saada perele lisaks majale ka korter, lahutasid Eda ja Tolik oma abielu ning Eda asus korterijärjekorda. «Nii soovitas üks tark mees Kiievist, endal üks silm vaatas kuu peale, teine taskusse. Mis teha, elu on elu,» nendib naine. «Lahutuse põhjuseks tõin, et mehel on teine naine. Saimegi lastega väga ilusa kahetoalise korteri, Tolik jäi majja, aga eks naabrid susisesid, sest lahkuminekust polnud tegelikult juttugi. Et söövad ühte toitu, magavad ühes voodis ja sõidavad ühe autoga. Mis teha! Ikka on kadestajaid.»
Eesti moodi majutus
Sanatooriumis töötas Eda pensionini, ent juba 80ndate lõpust pakub ta Jaltas Sevastopoli maantee ääres asuvas eramus kodumajutust. Algul ööbisid seal mehe sõbrad, siis ehitasid Golovkod majale kaks korrust peale, nüüd on tube kokku kaheksa ja elama mahub 21 inimest. «Selline kodune, eesti moodi,» selgitab Eda. «Suur hoov, auto saab ära panna. Kui eestlased meil peatuvad ja Livadia poolt tulla, on kohvilõhna tunda – eestlased seda ju vaaritavad, ja see on nii mõnus! Eestlasi ootan sinna väga-väga, siis saan ju ise ka eesti keeles rääkida.»
Kui varem sai ikka koos perega sünnimaal külas käidud, siis pärast taasiseseisvumist saabus pikem paus. Tütar Ilona tuli kolm aastat tagasi Eestisse elama, poeg Artur jäi Krimmi.
«Nüüd ütlesin talle, et mina sind enam kunagi maha ei jäta. Mõtle, korraks sõitsin kodust ära, ja niisugune jama tuli peale,» peab Eda silmas eelkõige märtsisündmusi. «Aga kui oleks sõjaks läinud? Kui Kiievis jama toimus, siis mõtlesin, et ah, Kiiev on Jaltast kaugel ja eks seal saab ülestõuse teha. Et Jaltas ei saa, seal on ju sanatooriumid, pole tehaseid ja rahvamassi. Igaüks nokitseb omaette. Aga näed, ikka tuli jama ka Krimmi, ma ei saanud süüa ega magada, enam ei käinud isegi lennukid ja ma ei pääsenudki koju – ega ma Eestisse pooleks aastaks tulnud!»
Eda Golovko on Krimmi tuttavatega ühenduses olnud ning kuulu järgi olevat kõik vaikne ja rahulik. Seda teab ta aga küll, et isegi veemõõtja tuleb ümber vormistada, autost, majast ja korteritest rääkimata, ning kokku peab selle eest välja käima päris kenakese summa.
«Pensioni hakkame kah saama Vene rublades, täpselt sama palju, kui oli pension Ukrainas. Rublades teeb see 5000, grivnades oli 1300, ja juba pidi osa inimesi – minust vanemad – olema väga õnnelikud, et mõtle, nad hakkavad 5000 saama,» räägib Eda, kes on aga veendunud, et puhkajaid tuleb suvel senisest rohkem. «Lennupiletidki tehti odavaks, et Vene turistid ei läheks enam Türgimaale. Mina arvan küll, et elu läheb nüüd paremaks.»
Loodab altkäemaksudest vabanemist
Eda Golovko kõneleb, et korruptsioon oli vallutanud kõik ametiasutused. «Sul ei ole mingit õigust. Ja vaata, mis Janukovõtš tegi, kas selline on õige president, kes ära jookseb? Altkäemaksu pidi andma kõige eest. Näiteks olen mina sisse kirjutatud Arturiga samasse korterisse, aga kuna elan seal nüüd üksinda, ajasin majavalitsuses asja, et elan üksi, et peaksin sooja eest vähem tasuma. Aga isegi sellise asja eest peab maksma – ainuüksi selle eest, et mind jutule võetaks. Meil ei saa ühtki tõendit altkäemaksuta,» räägib ta.
Summa suurus sõltub sellest, mida ametiasutusest soovitakse. Tavaline taks on umbes 300 grivnat (30 euro kanti – toim), aga et vormistada firmat või saada näiteks kätte sulle kohtuotsusega määratud maatükk, tekitatakse ametnike vahel omamoodi lõputu surnud ring, kust välja pääseda enam ei pruugigi, aga maksma peab kogu aeg.
«Arvestama peab ka sellega, et su peale pidevalt karjutakse. Loodan küll, et Vene riigis asi nii hull ei ole, ehkki ma ei usu, et ametnikke on massiliselt välja vahetatud. Aga elame-näeme. Usun, et korda tuleb nüüd rohkem, et uued juhid on õiglasemad.»
Eestisse kolimisele pole Eda aga kordagi mõelnud – tema elu on rohkem kui 40 aastaga saanud täiesti seotuks Krimmiga. «Mu süda on seal, poeg on ka seal ja tema ära tulla ei taha,» põhjendab naine. «Ei saa öelda «iial», aga mu kodugi on seal. Ma ei igatse nõnda isegi Muhu saarele.»
LIVADIA LOSS
• Oli Vene tsaari Nikolai II ja tema pere suveresidents.
• Hoone arhitektiks on Nikolai Krasnov, kes valiti selle eest 1913. aastal Peterburi kunstiakadeemia akadeemikuks.
• USA president Franklin Roosevelt avaldas 1945. aastal soovi veeta seal aega presidendi ametiaja lõpuni.
• 1945. aastal peeti lossis nn suure kolmiku Jalta konverentsi (Suurbritanniat esindas peaminister Winston Churchill, USAd Franklin Roosevelt ja NSV Liitu rahvakomissaride nõukogu esimees Jossif Stalin).
• 2011. aastal tähistati suurejooneliselt lossi 100. sünnipäeva.
• Tänapäeval tegutseb majas muuseum.
Loe täpsemalt www.livadia-palace.crimea.com.