Teet Margna: «See, mida ma teen, ei ole töö.»

Priit Pullerits
, Postimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Teet Margna
Teet Margna Foto: Liis Treimann

Ta on pool oma elust veetnud teles ja ekraanil. Ta on omal alal Eesti edukaim, vähemalt teenistuse poolest. Tänu millele? «Kõige rohkem on vaja talupojamõistust – ära ela üle oma võimete.»

Tunnistagem tõsiasja, meeldib see või mitte: Teet Margna ja Kristjan Jõekalda reedeõhtune «Nädalalõpp Kanal 2ga» on esimene tõsiseltvõetav ameerikalik talk-show Eestis. Sellest kumab ambitsiooni teha midagi samasugust, nagu on teinud David Letterman või Ellen DeGeneres.

Margna nimetab eeskujuna siiski veidi värskemaid nimesid, Jimmy Fallonit ja Jimmy Kimmelit, maailma tipp-stand-up-koomikuid. Ent annab aru, et ei maksa nondega samale pulgale küünitada. «Teada ju on, milline suur meeskond neid toetab, et raha taha [Ameerikas] asjad ei jää, rääkimata sellest, et seal riigis on sadu maailma mõistes superstaare,» loetleb ta.

Sedasi, tunnistab Margna (41), jõudis ta koos hea semu Jõekaldaga mullu sügisel mõttele, et pole mõtet teha Ameerika talk-show' koopiat, vaid tuleb teha lihtsalt heatujulist meelelahutussaadet.

Mis andis julgust nädalalõpu-show'ga ekraanile tulla?

Rahvas on me reisisaated hästi vastu võtnud ja paljud on öelnud, et kuigi oleme erinevad, selline erinevus n-ö töötab. Üks on natuke laisk ja mugav ning ütleb, mis mõtleb: et kui kuskil haiseb, siis ei taha ta haisu sees kõndida. Teine justkui trotsib ebamugavusi, armastab end reisil ette tulevate kannatustega natuke piinata. Äkki meievaheline keemia ja huumor on see, mis inimestele meeldib? Mõtlesime, et katsume selle stuudiosse üle tuua.

Sündis te uus saade kergelt?

Sageli on nii, et kui luua enda peas ettekujutus mingist saatest, lendavad õhtul enne uinumist fantaasiad kõrgustesse – kõik tundub nii lahe. Aga sedasama mõtet hommikul pärast ärkamist mõeldes ei saa arugi, kus seal nali oli ja mis seal üldse head oli, mida ma mõtlesin.

Ei meil ega ka Kanal 2-l polnud algul kindlust, et idee on lahe, teeme saate kohe homme ära. Et aru saada, kas sellest saatest võib asja saada, hakkasime töötama pilootprojektiga, ning valisime eetrissemineku ajaks vana-aastaõhtu, kui konkurents televisioonis on kõige karmim. Tegime «Aastavahetuse Kanal 2ga», mis oli kahe ja poole tunnine ülipikk saade, kus püüdsime järgida ideid, mida võiks tuua üle iganädalasse saatesse. Suures plaanis läks väga hästi. Olime enamiku ajast kõige vaadatum.

Rohkem kui reitingud läks südamesse see, et aasta algul tulid täiesti võõrad inimesed näiteks poes juurde ja ütlesid, et suur aitäh lõbusa saate eest. Ega võõrale kergesti midagi head öelda: me, eestlased, arvame ju, et kõik, mis on hea ja väga hea, on normaalne – ja kui miski on normaalne, siis las ta olla, ega selle eest pea tänu avaldama.

Kuidas tundub, kas rahvas saab aru, mida te teete – et see pole tüüpiline intervjuusaade?

Me ei tahtnud Kristjaniga hakata jälle tegema seda, mida oleme kümnel erineval moel juba teinud – sellist pehmetel pereväärtustel põhinevat ümmargust ja väga sõbralikku peresaadet, kus kondame hularõngastega mööda Eestimaad. Me tahtsime, et saatesse lisanduks pisut teravust, julgust teha midagi teistmoodi. Leidsime, et peame viima ennast oma mugavustsoonist välja ja seisma kindlalt oma vaimusünnitiste eest, mis ei pruugi kõigile meeldida.

Näiteks esimese saate sketš Ott Sepaga (parodeerisid urmasotilikku intervjuud – P. P.) – ma tahtsin seda meeletult teha! Meil oli see Otiga kokku lepitud. Aga taas kord, ja seda oli ka karta, leidus hulk tõsimeelseid inimesi, kelle huumorisoon on pisut umbes: nad võtsid seda sketši tõsiselt. Saime pahakspanevaid kommentaare.

Kui raske on saada uude saatesse külalisi, kellel võib ju tekkida kõhklus, et tont teab, mille sisse nad satuvad?

Meil on Kristjaniga välja kujunenud teatav usalduskrediit. Me ei löö kellelegi nuga selga, ei viska kusagile mingit konksu. Me tahame pakkuda lusti, me ei ole poliitiliselt kallutatud. Me pole kellelegi halba teinud ega kedagi alt vedanud.

Loomulikult, kui kutsuda uude saatesse, on inimestel ikka kerge umbusk, et mis toimub. Seetõttu oleme kõigiga enne saadet kohtunud ja selgitanud, mis saates toimub, millest räägime. Ei saa ju jääda lootma sellele, et palume inimese stuudiosse ja siis ütleme, et räägi kõige naljakam lugu, mis viimasel ajal on juhtunud. Inimene läheb kinni, tal ei tule midagi meelde.

Guugeldasin sind. Tead, mis esimesena tuli?

Ma loodan, et minu kodulehekülg.

Ei, hotell La Margna Šveitsis.

Mmm... Ju nad siis näevad mingite nippidega vaeva, et oma lehte Google’is nii ees hoida.

Milline on olnud sinu kõige ägedam öö hotellis?

Viimane hotell, mis on meelde jäänud, ja seda mitte tänu hotelli tohutule luksuslikkusele – kuigi, jah, see oli viietärnihotell –, oli Indias Delhis. Selle tõstis seitsmetärniliseks asjaolu, et olime Kristjaniga [saates «Kaks kanget Indias»] käinud kuu aega kuumuses ja mustuses, räpasuses ja vaesuses, leppinud väga lihtsate oludega. Lõpetasime reisi kauni koloniaalarhitektuuriga, kümnete uksehoidjatega hotellis. Piltlikult öeldes avasid nad isegi tualeti ukse ja ootasid selle taga. Kontrast muu Indiaga oli ääretult suur.

Ma olen väga palju reisinud lihtsalt. Üks kord varem, kui käisin Indias üksinda ja seiklesin džunglis tiigriradadel, magasin väga lihtsas majas. See oli tühi, teisi inimesi seal polnud. Samuti ei olnud seal konditsioneeri ega voolavat vett. Alanud oli mussoonvihmade hooaeg, välgud sähvisid ja lõid sünge atmosfääri.

Lebasin pimedas voodis, kus polnud linu, ja ronisin suurest ebamugavusest ja hirmust tohutus kuumuses veel magamiskotti. Toas lendasid ringi ... ma ei näinud, kes need olid, aga kuulsin nende põrnikate häält, ja see ei olnud sääsepirin, vaid need olid nagu propelleriga kopterid. Mulle tundus, et kui nad hammustavad, siis mul tuleb kõrv küljest ära. Higistasin magamiskotis, aga ikkagi tundus, et nad puudutavad oma tiibadega mu nägu. See oli nii sürreaalne! Olin tunde üleval, kuulasin putukate häält, kuni lõpuks jäin magama.

Kas eelistad ekstreemseid seiklusi linnapuhkusele?

Eks ma käin ka ikka perega Türgis, peaasi et lastel oleks mugav: sooja veega bassein, hotellis kõik käe-jala juures. Euroopas autoga ringi reisida on samuti meeldiv, ei ole vaja kogu aeg kuskil pärapõrgus seiklusi taga ajada.

Aga kui minna seljakotiga kaugemale maailma avastama, siis suurlinnade kallites hotellides peatudes ei saa maast õiget ettekujutust. Et seda saada, tuleb ringi sõita nendesamade bussidega, millega kohalikudki, ja peatuda teeäärsetes hotellides. Olen saanud positiivseid elamusi tsiviliseerimata kohtadest – need meeldivad mulle. Ja vahel loed mõnda raamatut, mis tekitab huvi ja uudishimu: kas näiteks Indias, kuhu kõik lähevad vaimset tervist otsima või parandama, on päriselt ka mingi fluidum?

Kas oli?

See ei ole tingimata nii, et lähed Indiasse ja saad valgustatud. Arvan, et see sõltub meeleseisundist. Kui sa lähed sealset fluidumit otsima, siis masohhistlik kannatus võibki selle esile tuua: kui näed, kuidas seal rahvas kannatab, kuidas seal on kõik halvasti, siis tajud, et jumal tänatud, et mul nii ei ole. Samas näed seal miljoneid, kes kuidagi hakkama saavad: nad on leppinud oma olukorraga, nad ei unista suurest rahast, saavad kuidagi söönuks, tegelevad jooga või mediteerimisega – seda nähes saad justkui rahu tagasi.

Kust tuli «Kahe kange» reisisaadete idee?

Olime Kristjaniga ennegi käinud peredega koos reisimas. Olime kogenud seda, kuidas mina tahan rentida auto, et vaatame mägedesse, aga Kristjan arvab, et võiks hoopis turule või poodi minna. Nalja teed või?! Ma ei tulnud siia, et poodi minna! Tema aga tahab. See on kõige suurem matk, mis ta tahab hotellist eemale teha. Võib-olla algas kõik sellest, et märkasime, et oleme erinevad, samas lepime nende erinevustega, naerame nende üle, saame hakkama?

Kuna mul on reisimise kihk väga suur ja olen näinud lahedaid kohti, mida oleks tore näidata ka teistele, siis arvan, et rääkisin Kristjanile, et võtame midagi koos ette.

Miks alustasite Lõuna-Ameerikast?

Olin varem käinud Tšiilis, Venezuelas ja Lihavõttesaarel, mis jätsid sügava mulje. Olen ka indiaanilugude fänn. Samuti on mul natuke poisikeselikku huvi näha, kuidas on loodud Nazca geoglüüfid Peruu platoodele, millised on Boliivia ujuvad saared [Titicaca järvel], mille kohta lugesin lapsepõlves ühest raamatust. Lõuna-Ameerika on eksootiline, natuke müstiline, eestlasi seal palju ei käi.

Olete valmis mõelnud järgmise koha, kuhu minna?

Kristjan ütleb, et tema ei tule minuga enam kusagile.

Teil on tüli majas?

Eks reisidel teki pingeid ka. Kristjan teatas pärast Indias käiku, et nüüd on kõik. Aga ta ütles seda ka pärast Venemaa reisi.

Oleme rääkinud Põhja-Ameerikast ja Austraaliast. Me ei taha minna Aafrikasse, kus võib päriselt surma saada. Seal hullud möllavad, mingit riigikorda ei eksisteeri – sinna ei ole mõtet oma nina toppida, et äkki läheb hästi, saame mingi vahva loo. Aga kui läheb halvasti?

Üldiselt on teil Kristjaniga koostöö pealtnäha klappinud. Tänu millele?

Eks see on ennekõike sõprus. Ja arusaamine, kuidas me rollid on aja jooksul paika loksunud. Veel kord: ega alati ole me mõtted sarnased, meil ei valitse kogu aeg konsensus, sageli oleme väga erinevatel seisukohtadel. Aga siis peame läbirääkimisi, kuidas üks või teine asi võiks realiseeruda.

Võime teineteise kallal küll nöökida, aga Kristjan teab, et ma ei jäta teda kunagi hätta ega pane hullumeelsesse olukorda. Mis siis, et reisidel on ka kehvasid olukordi olnud. Näiteks Indias, kus Kristjan oli füüsiliselt keerulises seisus: reis oli ebamugav, loksusime bussidega meeletus kuumuses, tempo oli väga suur, vahemaad pikad. See kurnas nii ära, et enam ei saanud tööd teda. Tervis hakkas alt vedama.

Oleme saanud pinged alati rahulikult maandatud. Kui meil on tõsine lahkarvamus, võime omaette toriseda, aga me suudame vaadata üksteisele otsa ja rääkida hästi ausalt, mida kumbki tunneb, ja nii me lahendame selle jama ära; meie vahele ei jää paksu verd.

Kust sa, Teet, oma lõputuna näiva energia saad?

Ma ei taju, et mul oleks rohkem energiat kui teistel. Koolis öeldakse minusuguste kohta, et poiss on elava loomuga. Muidugi oli mul probleeme, sest segasin tunde ja rääkisin. Olen alati heatujuline olnud. Mäletan, kui alustasin teles, siis vahel kolleegid küsisid, kas ma olen purjus või mida ma joonud olen, et nii rõõmustan. Sama arvasid ka vaatajad, kes mind saadetes nägid: et mingi noor poiss on ilmselgelt purjus, sest kaine peaga ükski normaalne inimene nii ju ei käitu! Aga mina käitusin.

Ja see ei olnud teatri tegemine. Mingi kergus oli ...

Kahetsusega peab ütlema, et vanemaks saades kipub lapsemeelsus kaduma. Osalt on see loomulik, et aastatega tuleb arukust juurde, aga teisalt on kahju, kui kaotame huumorisoont, muutume liiga tõsimeelseks, isegi kurjaks ja kibestunuks. See kõik pärsib lusti meie sees.

Seepärast on mul hea meel pakkuda lusti oma saadetes Kristjaniga. Ma arvan, et inimestele on vaja seda, et nad istuvad teleri ees ja neil on suur naeratus näol. Aga neil on suur naeratus siis, kui telerist vaatab vastu keegi, kes on lõbus ja heatujuline.

Mida su teletöö sulle endale annab?

Kuulun nende hulka, kes võivad öelda, et see, mida ma teen, ei ole töö. Ma teen oma tööd suurima rõõmuga. Muidugi, alati tekib rutiinseid olukordi, tüütuid momente, ebaõnnestumisi saadetes, tagasilööke, mis tõmbavad tuju alla.

Mäletan, kui sain 21 aastat tagasi töö EVTVs ja pidin valima, kas lõpetan ülikooli, kus oli teha veel diplomitöö, või lükkan seda edasi ja pühendun sada protsenti tööle erakanalis, mis mulle sülle kukkus. Magasin sõna otseses mõttes stuudios: oli öid, mil ma ei jõudnudki koju, vaid tukkusin stuudio diivanil, sest öösel oli mõne saate montaaž või vahtisin välismaa sarjasid. Ja kuhu mul minna oligi? Peret mul siis polnud – mis ma sinna Lasnamäe üürikorterisse ronin. Hingasin teletööd sisse ja tundsin, et see on elu, mida tahan elada.

Teleinimestel on salvestused sageli nädalavahetustel, sünnipäevadel, aastavahetustel, riiklikel pühadel. Mind pole see kunagi kurvastanud. Võib-olla viimasel ajal, kui mul on kaks last – nüüd püüan nädalavahetuse endale hoida.

On õnnelik juhus, et tööga, mida tehes olen õnnelik, on kaasnenud ka hea sissetulek. Aastaid olin lihtsalt palgatööline, aga ühel hetkel lükkasid erakanalid inimesi enda küljest lahti ja lõpetasid saadete tootmise ning ütlesid, et hakka ise, Teet, tootma oma saateid, võta ise vastutus. Põhimõtteliselt sunniti alustama ettevõtlusega.

Pelgasid ka seda?

Ei! Mitte väga. See julgus on mul olemas. Olen hakkama saanud.

Tänu millele?

Kõige rohkem on vaja talupojamõistust – ära ela üle oma võimete. Pole vaja osta kõigepealt ilusat autot, et siis toidu arvelt kokku hoida. Olen sammhaaval püüdnud vaikselt koguda, et teha reis või soetada eluase. Ma pole oma tulevikku laiaks löönud.

Kui tagasi vaatad, kas see oli juhus, et sattusid telesse, või on sellele ka mingi loogiline seletus?

Ei ole nii, et võlgnen kõik juhusele. Inimesed teevad oma valikuid ja suunavad oma elu ise, mitte ei seisa tuulte käes ega vaata, kuhu see neid loobib. Sain keskkooli lõpus aru, et mind huvitab teatrikunst, tahtsin minna seda õppima – õnne oli nii palju, et sain [pedagoogikaülikooli näitejuhtimise erialale] sisse. Siis sain ülikooli lõpus aru, et mul on vaja leida töö, et hakata ise elama. Ega tuulehoog visanud mind EVTV stuudiosse, ma läksin ise katsetele. Jah, mul oli õnne, et mind valiti välja.

Mul on olnud õnne, et suurem osa mu valikuid on olnud õiged. Aga ka vigu on ette tulnud.

Näiteks?

Kui tegin alguses noortesaateid, olin paras kloun. Siis tundsin, et igaks juhuks tuleb seda poolt tasakaalustada. Hakkasin tegema «Kuldvillakut». Mulle on mälumäng alati meeldinud, olen lugenud palju raamatuid.

Kuidas sa «Kuldvillaku» kätte said? Nii tuntud saadet vähekogenuile tavaliselt ei anta.

Aga vaat, anti! Oli aasta 1998, Ameerika formaate polnud Eestis palju. Ameeriklastega võttis ühendust TV 3 toonane omanik Mati Mihkelson. Tema pidas esimesed läbirääkimised, formaadi ostis

TV 3. Edasi hakkasin mina suhtlema ameeriklastega, kuidas seda saadet toota.

Mõni päev enne esimest salvestust tulid ameeriklased siia ja olid šokeeritud, millistes tingimustes ja millises stuudios me saadet teeme. Samuti olid nad pisut šokeeritud sellest, et selline poisike nagu mina, 27 või 28, hakkab seda saadet tegema. Nad katsusid siis olukorraga kohaneda ja vaatasid, kuidas teha nii, et saade võimalikult hästi välja kukuks.

Sinu üks kirgi kütvamaid saateid oli «Tõehetk», mis sai palju kriitikat, ka minult. Miks see saade katki jäi?

Ta elas oma elu ära. Selle saatega on igal pool kaasnenud negatiivne aura. Sellega seoses on juhtunud ka traagilisi sündmusi, näiteks Lõuna-Ameerikas on «Tõehetkega» kaudselt isegi mõrvasid seostatud. Rääkimata sügavatest hingelistest piinadest, mida see saade – ehkki see on mõeldud meelelahutusena – võib paratamatult põhjustada, kusjuures seda valu ei ole võimalik kinni maksta rahaga, mis saates võib teoreetiliselt võita. Nii et sellele saatele pikemat elu pole antud.

Kui suur on stress, et pead pidevalt midagi uut välja nuputama?

See on pidev, aga ma ei kurda – see on minu valik, et ma seda tööd teen. Muusikud teevad ju ka plaadi, mis, kui õnnestub, peab oma aja vastu, aga juba on vaja hakata uut tegema – kuidas teha sama hea, kust leida inspiratsiooni? See on pidev otsimine. Aga see on ka arendav, meeldiv. Halb on siis, kui tekib suur kimbatus, kui mõtted on otsas.

Vahel tundub mulle, et kogu maailma meelelahutustööstusel on head mõtted otsas. Aastaid tagasi avastati uued žanrid, näiteks reality’d, seejärel hiigelsuured stuudiomängud, kus raha lendab, küsitakse küsimusi, lastakse inimestel veidraid asju teha. Mulle tundub, et need kaks massiivi on ennast ammendanud. Need on tilgatumaks pumbatud. Nüüd on meelelahutusmaailm otsimas, mida teha järgmiseks.

Kui kaugele ette mõtled, mis edaspidi saab?

Ega mul kümmet fantastilist ideed tagavaraks küll ole. Võib-olla on üks või teine poolik mõte, mida edasi arendades tuleb võib-olla mõni kena saade. Praegu tuleb see, mida teeme, võimalikult hästi ära teha. Kui tekib auk või tühimik, eks siis tuleb hakata palavikuliselt otsima ja pingutama selle nimel, et midagi leida.

Mulluste andmete põhjal olid Eesti edukaim teleprodutsent, said omanikutulu ligi 200 000 eurot. See on peaaegu nagu Siim Kallase aastapalk. Nii suur summa tekitab vist palju kadestajaid?

Ma pole küll kunagi tundnud kadedust kellegi teise tasu üle, kui see on tööga välja teenitud. Lõpuks paneb ju turg kõik paika: iga saadet on võimalik müüa ainult eksisteerivate turuhindadega. Ega ma seda raha kusagilt varasta.

Püüan olla hästi efektiivne. Ma pole enda ümber loonud tohutut luksust, pole rentinud kalleid büroopindasid ega ostnud kallist tehnikat; olen hoidnud enda ümber väikest arvu inimesi, ja mida väiksem inimeste arv, seda paremini on need inimesed tasustatud.

Kui keegi tunneb kadedust või kui kellelegi tundub see lihtne ja kerge raha, siis tere tulemast kõigile! Ega televisioon ole suletud ring: tulge ja tehke toredaid saateid, kõik on oodatud!

Saad tänavu 42, oled sellest poole, 21 aastat, veetnud teles. Kas tunned end veel noorena või oled juba vana kala?

Arvan, et inimene tunneb end alati nooremana, kui ta tegelikult on, ja mina samuti. Vaid mingitel hetkedel, kui vestled mõne kena noore inimesega – näiteks tegime intervjuu [laulja] Grete Paiaga, kes lõpetab gümnaasiumi – ja taipad, et oled temast rohkem kui kaks korda vanem, tekib tunne, et kurat, ma olen vist vana mees (naerab), küll aeg lendab. Samas tunned ikka rõõmu samasugustest asjadest nagu noorenagi.



Teet Margna

Sündinud 7. augustil 1972 Viljandis

1979–1990 Viljandi 5. keskkool (nüüdne Paalalinna gümnaasium)

1990–1993 Tallinna Pedagoogikaülikooli näitejuhtimise eriala

1993–2000 EVTV-TV 3 saatejuht/produtsent

2000–2002 RUUT partner/produtsent

2003–... iseseisev teleprodutsent

Tuntumad saated: «Kuldvillak», «Nädalalõpp Kanal 2ga», «Kaks kanget Lõuna-Ameerikas», «Kaks kanget Venemaal», «Kaks kanget Indias», «Õnneratas», «Kahevõitlus», «Rooside sõda», «Bingo Loto», «Käsi kullas», «Eesti vs. Jõekalda», «Kuum hind», «33 küsimust», «Viva Las Vegas!», «Jan E. Uuspõld Show», «Püramiid», «Tõehetk»

Abikaasa Kristi, tütred Martine ja Marta

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles