/nginx/o/2013/06/13/1827736t1hca5d.jpg)
Krimmi annekteerimine sunnib üle vaatama, kas Eesti võimalused enda riigi kaitseks on piisavad, et taolisi sündmusi siin ära hoida. Näiteks ei pruugi kaitsevägi agressiooni puhkemisel olla suuteline reageerima piisavalt kiiresti ja piisavas mahus, kuna reservväe mobiliseerimine on aeganõudev, kirjutab rahvusvahelise kaitseuuringute keskuse asedirektor Martin Hurt.
Hurt küsib Krimmi sündmuseid analüüsivas materjalis, et kui asetada Eesti Ukrainaga sarnasesse olukorda, siis millised oleksid olnud Eesti võimalused adekvaatselt reageerida.
Ta toob välja, et «Eesti praegune riigikaitsemudel on välja kujunenud kahel suhteliselt rahulikul aastakümnel, mil Venemaa on järk-järgult suurendanud oma suutlikkust ja tahet rakendada sõjalist jõudu kasutades ära sisepoliitilisi probleeme naaberriikides». Uue aspektina on Venemaa Hurda hinnangul asunud tegutsema väga kiiresti, õhutades samal ajal mässe ja rahutusi teise riigi territooriumil.
Hurt toob analüüsis välja, et kui vastane peaks Eestit ründama, puudutaks rünnak sarnaselt Krimmile eelkõige neid objekte, mille kaudu saab vägesid Eestisse kiiresti juurde tuua ning kohalikke omavalitsusasutusi, mille roll oleks pigem poliitiline.
«Kirde-Eesti olulisteks objektideks on sillad üle Narva jõe ning Sillamäe sadam. Tallinnas ja Harjumaal on strateegilise tähtsusega objektid Ülemiste ja Ämari lennuväljad ning Tallinna, Paldiski ja Muuga sadamad,» seisab analüüsis.
Kiire rünnak eeldab kohest valmisolekut
Kuna Eesti ei saa tõenäolist agressorit lüüa vägede suurusega, tuleb keskenduda kvaliteedile ning ka sündmused Krimmis näitavad, et kohe kasutatavad üksused peaks olema prioriteet, leiab Hurt.
Ta leiab, et ehkki siiani on ajateenistujate väljaõppeüsteem, mille järgi alustab üks vahetus juulis ja teine oktoobris, olnud otstarbekas, ei ole sellisel juhul ajateenijatest koosnevaid ja väljaõpetatud allüksusi aasta läbi võimalik kohe kasutada.
Hurda arvates seab tänane julgeolekuolukord Eesti jõustruktuuridele senisest kõrgemad nõudmised. «Krimmi stsenaariumi realiseerumisel ei oleks Eesti kaitseväel aega reservüksusi mobiliseerida. Idanaabri erivägede vastu, kes juba eelnevalt on strateegilise tähtsusega objektid hõivanud ja asunud neid kaitsma, ei ole aga mõtet paisata Eesti ajateenijaid, kes oma väljaõppetsüklis pole jõudnud 7. teenistuskuust kaugemale.»
Ta toob välja, et mullu kinnitatud riigikaitse arengukava kohaselt on Eesti kiirreageerimisvõime puudulik ja kavandatud lahendused ei kõrvalda põhilist probleemi: agressiooni puhkemisel ei pruugi kaitsevägi olla suuteline reageerida piisavalt kiiresti ja piisavas mahus, kuna märkimisväärne osa igapäevategevusest on suunatud reservväe arendamisele, mille mobiliseerimine on aeganõudev.
Lahendus peitub kiirreageerimisvõime suurendamises
Hurda hinnangul on kiirreageerimisvõime suurendamiseks mitu võimalust. Näiteks parandaks olukorda ajateenijate arvu jaotamine ühtlasemalt üle aasta, et neid saaks igal ajahetkel rakendada. Seeläbi kasvaks ajateenijate kohene kasutatavus, kuid see toimuks suuremate üksuste kokkuharjutamise hinnaga.
«Kindlasti peaks aga kaaluma ka radikaalsemate meetmete rakendamist, nt suurendades elukutseliste kaitseväelastega mehitatud üksuste arvu mobiliseeritavate üksuste arvelt,» lisab ta.
Samuti võiks pikendada ajateenistuse kestvust selliselt, et ajateenijatest koosnevad kokku harjutatud üksused ei määrata kohe reservi, jättes need mõneks ajaks teenistusse, leiab Hurt.
Samuti peaks olema võimeline kiirelt reageerima kaitseliit, kuid ka selle koosseisus tuleks arendada kõrges valmiduses allüksuseid, selgub analüüsist. Viimase lahendusena pakub Hurt välja selle, et Eesti peaks NATO liitlastelt küsima konkreetsemat kohalolekut Baltikumis, näiteks suurendaks liitlaste maaväeüksuste alaline paiknemine või üksuste varustuse eelpaigutus piirkonnas olukorra stabiilsust ja «mõjuks kainestavalt võimalikele agressoritele ja provokaatoritele».