Astronoomide sõnul saab sel nädalal põhjapoolkera varahommikuses taevas näha ebatavalist rohelist komeeti.
Varahommikuses taevas võib rohelist komeeti näha
/nginx/o/2013/07/05/1875600t1hef1d.jpg)
17. juuni 2010, 11:16
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Komeet McNaught C/2009 R1 oli kõige paremini näha eile, kui ta oli Maast 170 miljoni kilomeetri kaugusel, kirjutab National Geographic.
Osade vaatlejate arvates on see komeet sama hele kui mõned Suure Vankri tähtkuju tähed.
C/2009 R1 on palja silmaga nähtav kirdetaevas tund enne päikesetõusu.
«Kõige paremini näeb seda taevakeha valgusereostusest saastamata aladel, siis tuleb ta erksus esile,» lausus Los Angeleses asuva Griffithi observatooriumi astronoom Anthony Cook.
16. – 24. juuni vahelisel ajal on see komeet ilma Kuuta taevas nähtav, kuid pärast 26. juunit on ta Päikesele juba liiga lähedal, et teda palja silmaga näha saaks.
McNaught C/2009 R1 komeet sai nime ta avastaja, Austraalia astronoomi Robert McNaughti järgi, kes seda taevakeha 2009. aasta septembris esmakordselt silmas.
Astronoomide sõnul võib see komeet nähtavale ilmuda iga nelja aasta tagant.
Kui McNaught C/2009 R1 Päikesele küllalt lähedale jõuab, hakkab ta jää sulama ning orgaanilised ja anorgaanilised lisandid aurustuvad.
Selle tulemusena tekib ioniseeritud süsinikmonoksiidist sinakas «saba», mis ulatub 1,6 miljoni kilomeetrini. Kui seda vaadata läbi tavalise binokli, siis paistab see «saba» sama pikk ja lai kui täiskuu.
Selle komeedi tuuma läbimõõt on vaid paar kilomeetrit, seda ümbritsev komeedi pea on aga rohekas gaasipilv, mille läbimõõt on 400 000 kilomeetrit. See vahemaa on enam-vähem sama kui Maa ja Kuu vaheline kaugus.
Komeet on Päikesesüsteemi äärealadelt pärinev taevakeha, mis koosneb peamiselt jääst, tahkest süsinikdioksiidist ning mitmesugustest anorgaanilistest ja orgaanilistest lisanditest.
Komeetide ehituses eristatakse tuuma, pead ja saba. Komeetide orbiidid on enamasti piklikud, sageli paraboolsed või hüperboolsed. Pole päris selge, mis põhjustab komeetide liikumist Öpiku-Oorti komeedipilvest Päikesesüsteemi siseosadesse.