Katusekino lubab filmiharuldusi
1. juuli 2010, 13:45
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mis võiks olla filmisõbrale parim viis aega veeta, kui vaadata suurel ekraanil vabas õhus Alexandro Jodorowsky «Püha mäge» või Harold Asby «Haroldit ja Maude’i».
Homme avatakse Viru keskuse katuseterrassil Katusekino ning sealt edasi saab juba vaadata nii mainitud filme kui ka palju muud väärtuslikku.
Filme on Eestis varemgi õues näidatud, kuid Katusekinost saab esimene regulaarne välikino siinmail. «Natuke läänelikku kinokultuuri jälle siinset kino- ja kultuurimaastikku rikastamas,» räägib Katusekino eestvedaja Aivar Laan kino sünnile viinud impulssidest.
«Üks põhjus kino tegemiseks oli tahe näidata head ja mitmekesist filmiprogrammi ning teiseks põhjuseks oli avanenud võimalus Viru keskuse kasutuna seisev katuseterrass kasutusele võtta.» Eeskujude otsimise puhul soovitab Laan vaadata Austraalia poole, kus katusekinode kultuur on väga levinud. «Eriti mainiksin Melbourne’is asuvat Rooftop Cinemat, mis oma asukoha ja läbimõeldusega on mingis mõttes katusekinode etalon.»
Laane sõnul pole uue kino sünni puhul väheoluline ka asjaolude soodne kokkulangemine. «See idee on meil peas tiksunud aastakese, kuid Tallinn 2011 kultuuripealinn kaasas meid oma programmi ning koos sihtasutusega me seda kava teemegi.»
Laan ei välista, et ilma Tallinna kultuuripealinnaks nimetamiseta poleks Katusekino üldse sündinud, kuid kindlasti on mõjud olemas. Loomulikult ei ole Laane sõnul Katusekinol plaanis pärast Tallinna kultuuripealinna staatuse lõppemist pille kotti panna, vaid ikka uhkelt edasi alles jääda.
«Meie jaoks on iga film sündmus,» sõnastab Aivar Laan ka Katusekino juhtlause. Sündmus tähendab seda, et enamasti näidatakse filme, mida Eestis veel suurel linal näidatud ei ole. «Artis ja Sõprus teevad oma filmikavade ja teemaprogrammidega väga head tööd, kuid muidugi on veel palju filme, mida Eesti kinokülastaja suurel ekraanil näinud ei ole ja seda puudujääki tahaksime me korvata.»
Filmiprogrammi koostamisel on Katusekino rahvale ulatanud abikäe PÖFFi toimekas meeskond eesotsas Tiina Loki, Sten-Kristjan Saluveeri, Kaarel Kuurmaa ja teistega.
Kuna filme näidatakse seinast seina ja programm on kirju (alates kultusfilmidest Hollywoodi klassikani), siis on vaatajate parema orienteerumise nimel kinokava jagatud teemaplokkideks.
Kolmapäeviti hakkavad linastuma keelatud mängu- ja dokfilmid, mis on omal ajal olnud erinevatele võimudele pinnuks silmas ning mida seetõttu linale ei lastud. Neljapäevad mööduvad skandaalse kino egiidi all, mille puhul nimi räägib iseenda eest.
Et suviselt meelestatud inimesi liiga art-house’i lainele kippuva programmiga mitte ära ehmatada, on reede õhtud jäetud komöödiafilmidele. Laupäevad on üks Katusekino fookuseid – tol päeval linastatakse kultus- ja friigifilme. Laane sõnul üritavad nad 2010. ja 2011. aasta hooaegade jooksul ära linastada kõik kultus- või žanrifilmide klassikud, mida Eestis varem suurel linal veel nähtud pole. Pühapäevad aga jäävad filmiklassika päralt.
Viimase aasta jooksul on Tallinna kinoelu muutunud järjest mitmekesisemaks. Tegutsema on hakanud väärtfilmikinod Artises ja Sõpruses. Ka Aivar Laan leiab sellise suundumuse kohta ainult kiidusõnu ning konkurentsi asemel rõhutab ta kinode vahel toimuvat koostööd. Brasiilia filmiprogramm juuli keskel linastubki paralleelselt nii Katusekinos kui ka Sõpruses.
Seda, et suvel publikut ei ole, Laan ei karda. «Kindlasti on palju inimesi, kes on suvel linnas ja maale ära ei sõida, filmivalik on meil ju lai ja nagu esmasest tagasisidest selgus, siis huvilisi on küllaga.» Katusekinol on plaan sel aastal olla töös nii kaua kui ilmad lubavad ehk siis loodetavasti oktoobrini ja näidata ära 70 täispikka seanssi.
Esimene nädalalõpp Katusekinos
• Reedel, 2. juulil linastub režissöör Bruce Robinsoni kultuskomöödia «Withnail ja mina» (1987), mida paljud peavad Briti üheks kõigi aegade parimaks komöödiafilmiks. Film räägib kahe töötu näitleja mürgiselt naljakast reisist 1960ndate lõpu Inglise maakohta.
• Laupäeval, 3. juulil on kavas režissöör Louis Gasnieri «Kanepihullus», mis oli valmides (1936) plaanitud kanepivastase propagandafilmina, kuid kuna kunsti teed on käänulised, sai sellest 1970ndatel hoopis kultusfilm kanepisuitsetajate ringkondades.
• Pühapäeval, 4. juulil mõtleb Mike Nicholsi «Lõpetajat», kus Dustin Hoffmani kehastatud peategelane on käpardlik ülikoolilõpetaja, kes leiab end ühiskonnast võõrandumas ning ootamatult triivimas 1960ndate lõpu sotsiaalselt ja seksuaalselt murrangulise kombestiku lainel.