Naiste julgus avab neile ukse uude ellu

Tehke lihtne eksperiment. Küsige kümmekonnalt sõbralt-tuttavalt, kui palju nad teavad neid, kes pikemaks ajaks või päriselt Eestist ära läinud. Ja siis jagage vastused kahte lahtrisse: mehed ja naised. Võib kihla vedada, et naiste lahtrisse koguneb rohkem ristikesi.

Miks kipub minema nii, et naised, kes peaksid olema alalhoidlikumad, võtavad suuri muutusi ette palju julgemini kui mehed, kellele seiklusiha peaks olema lausa verega kaasa antud?

Et küsimusse pisutki selgust saada, palus Arter oma tähelepanekuid jagada kolmel piiritaguse elu kogemusega naisel. Kirjastaja ja ajakirjanik Epp Petrone on abielus ameeriklasega, kellega tal on kaks väikest tütart.

Enne mullu Eestisse tagasi tulekut elas ta kolm aastat New Yorgis. Äripäeva ajakirjanik Liis Kängsepp veetis 14 kuud vabatahtlikuna vaestegetos Argentinas Buenos Aireses ja Brasiilias. Vabakutseline ajakirjanik Anna-Maria Penu on veetnud Hispaanias juba seitse aastat. Mullu abiellus ta hispaanlasega ning elab Valencias, kus õpib politoloogiat.

Kui palju kinnitab te elukogemus, et eesti naised lähevad välismaale sagedamini kui mehed?

Petrone: Vaatan oma suguvõsa, kus aastase vahega lõpetasid keskkooli üks noormees, kel oli unistus minna Jaapanisse, ja neiu. Noormees on ikka Eestis ja töötab maal, aga neiu on tööl Itaalias restoranis.

Mainisin seda ühes seltskonnas, kus keegi ütles, et tüdrukutel ongi lihtsam. Et kui oled valge nahaga ja blondimate juustega tütarlaps, on sul rohkem võimalusi kui kohmakal noormehel.

Penu: Võib-olla poisid ei lähe nii, nagu läksin mina: mul ei olnud tööd ega kavatsustki ära jääda, läksin kolmeks kuuks. Aga öelda, et tüdrukutel on kergem, eriti kui nad on blondid – see on lühemas perspektiivis nii.

Sul on kergem saada ettekandja või baaridaami tööd, aga edasi?

Minu kogemus seitse aastat tagasi oli, et mind peeti kohati Ida-Euroopa prostituudiks ehk siis kahtlaseks. Kuidas nõnda kergem on?

Miks peaks noor Eestist ära minema?

Kängsepp: See on oma piiride kompamine. Kui lähed üksinda täiesti teise keskkonda, võib tekkida väga suuri šokke enda suhtes.

See on kasulik igal juhul, kui lähed ja oled kas või baaridaam: kompad teist keelt ja vaatad, kuidas teised inimesed elavad.
Penu: Sa lähed oma turvalisest keskkonnast välja – see on kindlasti kasulik nii isiklikus arengus kui maailma selgemaks nägemiseks, paremaks mõistmiseks. Eestis on sul mingi tee juba ühiskonna poolt ette ehitatud.

Aga miks lähevad valdavalt ikkagi naised?

Petrone: Jah, see on mingi sotsiaalne fenomen, mida ma ei suuda paika panna. Vaatan oma klassi, kust ka üks noormees kolis lõpuks Taisse. Aga enne seda läks kes Maltale, kes Saksamaale, kes USAsse – järjest ainult tüdrukud. Võib-olla eesti poisid ei usu iseendasse?

Penu: Siin on palju põhjuseid, miks see küsimus on kasvanud sotsioloogiliseks nähtuseks. Ma ei näinud Eestis näiteks oma tööl mingit perspektiivi. Arvan, et see on ka paljude mu sõbrannade probleem. Võib-olla ma olin julgem, et viisin ise lahkumisavalduse, kuigi mul ei olnud teist ust veel avatud.

Ma ei tahtnud enam eluaeg kontoris pileteid trükkida. Estravelis on 98 protsenti naiskollektiiv, aga kui uus kontor avati, sai ülemuseks... mees. Kas ta on parem kui naised? Mu sõbranna kaitseministeeriumist kolis samuti vahepeal mehega välismaale – ta rääkis samasugusest kristall-laest.

Kängsepp: Ei usu, et see on kõigil karjäärivalikutega seotud. Mulle ei ole karjäär olnud kunagi eesmärk omaette. Minu otsus ära minna ei olnud ka lihtne, ehkki teadsin, et see kestab ainult aasta. Mul ei olnud hirm, aga pidin vastu võtma otsuse, et pean loobuma kõigist materiaalsetest asjadest. Ehkki see kõlab tobedalt, siis asjad, mis sul on, ikkagi mõjutavad sind – nendest on raske loobuda.

Millest meestel puudu võib jääda, et julgeid eluotsuseid teha?

Petrone: Me ei saa mööda vaadata, et meeste alkoholism on Eestis tohutu probleem. Sellest ei taheta rääkida, aga igas suguvõsas on joodik või kaks, ja see algab juba keskkoolist. Olen puutunud tüdrukute seas kokku sellise mõtteviisiga, et nad ei tahagi enam eesti poisse vaadata, sest nad on joodikud.

Kui käid maapoodides, siis näed sillutise peal istumas viinaninadest keskealisi mehi ja mõtled, kus on küll nende naised. Mis seal imestada, et nende naised on kuhu iganes maailma nurka läinud ja korraliku mehe leidnud.

Kängsepp: Kui pidin vastu võtma otsuse, mis edasi teen, vaatasin, et mul on kõik olemas: töö, sõbrad, perekond, saan reisida, olen majanduslikult suhteliselt hästi kindlustatud. Ainus, mida mul polnud, oli toimiv suhe. Oleks mul olnud perspektiiviga suhe, poleks ma läinud.

Kui keeruline on ületada teisest rahvusest mehega elades kultuurierinevusi?

Penu: Minu meelest on Hispaania ja Eesti nii sarnased. See erinevus, et ühel on aega küll ja teisel peab kõik punkti pealt olema, on nii ületatav, et ei ole mainimist väärt.

Petrone: Loomulikult on olemas teatud pinge. See ei saa olla võimalik, et lähed teise kultuuri ja sul ei teki igapäevaelus pingeid. Aga kui sa leiad inimese, kes on sulle kallis, siis see ei loe. Teatud mõttes on eksootika stimuleeriv ja innustav. Pinge võib olla eri tasanditel, kas või intellektuaalsel tasandil midagi arutades.

Penu: Välismaale elama minemine ei ole ainult elu- või tunnete kogemuse hankimine, vaid ka intellektuaalne väljakutse, ja päris tõsine.

Mehed võtavad elu kui koormat, naised näevad seda rohkem säravate silmadega?

Kängsepp: Mulle tundub, et mehed on rohkem sellised, kellel on vaja plaani, ja naised on nõus improviseerima. Ma ei tea just paljusid eesti mehi, kes oleksid valmis minema ilma plaanita välismaale, lihtsalt selleks, et vaadata, mis seal toimub.

Mehed tahavad ikka ette teada, mis saab. See võib olla kinni ka soorollides: mehed peaksid justkui perele raha teenima, aga kui sa hüppad pea ees tundmatusse kultuurikeskkonda, ei saa kunagi olla kindel, et sa ikka suudad oma peret ülal pidada.

Samuti arvan, et meestel võib olla suurem hirm ebaõnnestuda.  Järelikult võib olla piinlik tunnistada, et pead välismaale minnes alustama kusagil Lääne-Euroopa kolkas kopikate eest nõusid pestes.

Mis saab eesti rahvast, kui naised lähevad välismaale? Ainult eesti naised saavad ju eesti elu edasi kanda.

Penu: Aastatuhandeid on siit igasugust rahvast läbi käinud. Ja kas me tõesti arvame, et 200 aasta pärast oleme täpselt samasugused nagu täna? Panna just meie ja üldse ainult naiste õlgadele rahvuse püsima jäämise koorem on ebaõiglane.

Vaatame proportsioone: kui palju elab meid välismaal, kui palju Eestis, ja küsime siis: kas siin hoitakse emakeelt piisavalt?

Kui hästi seda räägitakse, kui õigesti kirjutatakse? Ja sama hästi võiks küsida, miks arvatakse, et ainuüksi lapse tegemisega on rahvuse püsima jäämise probleem lahendatud ja seejärel võib end surnuks juua, sõita või süstida?