Sai tõrjub leiva ja makaron kartuli

Nils Niitra
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Pm

Eesti rukki- ja kartulikasvatuse kiire kahanemise peasüüdlaseks on meie toidulaual võimu haaranud valge sai ja makaronid, aga ka igasugused muud nisutooted. Ja seda kõike hoolimata rukki kasulikkuse katkematust propagandast.

Eestlased kasvatavad ja nähtavasti ka söövad võrreldes kümnenditaguse ajaga mitu korda vähem leiba ja kartulit, 1990. aastate algusega pole aga üldse mõtet võrreldagi. «Eelmisel aastal oli kartuli kasvupind ainult 6600 hektarit,» lausus Eesti Põllumajandusmuuseumi vanemteadur Ellen Pärn. «Kunagi kasvas kartul 100 000 hektaril.»

Pärn ei taha siiski uskuda, et kartulikasvatus Eestist päris ära kaob. «Olen ise suur kartulisööja ega taha sellisele võimalusele isegi mitte mõelda,» lausus ta.

Kartulisöömise harjumuse järkjärguline hääbumine ei pruugi siiski olla täielikult välistatud. Näiteks ei tea isegi keskealiste põlvkond enam, millise kuju ja maitsega on naeris. Ometi oli sel juurviljal eestlaste toidulaual aastasadu väga tähtis koht. 19. sajandil oli just kartul see sissetoodud köögivili, mis tõrjus muuhulgas tagaplaanile naeri ja tatra. Pärna sõnul kasvatati söödanaerist suurematel põldudel veel 1980. aastatel, aga praegu on naeris taandunud üksikutesse hobiaedadesse.

Kurvad lood on ka rukkikasvatusega – statistikaameti andmed näitavad, et rukkikasvatus kahanes mullu 11 500 hektarile ehk ligi kaks korda võrreldes 2001. aastaga. Rukkitonni eest makstakse paraku kasvatajale ka vähem kui nisu eest.

Oder esirinnas

Lugejale tuleb ehk üllatusena, et kõige rohkem kasvatatakse meil praegu nisu kõrval otra, mullu koguni 133 000 hektaril. Suur osa odrast läheb loomasöödaks, aga kasvatatakse ka õlleotra. Mõistagi tehakse odrast ka tangu, kruupe ja odrajahusid.

Nõukogude ajal oli kombeks linnainimeste ajamine kolhooside-sovhooside hiiglaslikele söödapeedipõldudele, kus nad siis tundide kaupa rohima pidid – söödapeedi kasvatus on nüüdseks ajalugu. «Söödajuurvilja osas näitab statistika juba nii 2012. kui 2013. aastal nulli,» lausus Pärn.

Söödajuurvilja kasvatuse hääbumise peapõhjuseks on tööjõumahukus – põllumehed eelistavad toota silo. Asemele on tulnud muuhulgas rapsikasvatus. 1980. aastate algul hakati rapsi kasvatama kõigepealt loomasöödaks. Õlikultuurina hakati hindama alles 1990. aastatel.

Viimastel aastatel on palju taimekaitsevahendeid nõudva ja mulda kurnava rapsi kasvatamine siiski mõnevõrra vähenenud. Eesti Taimekasvatuse Instituudi direktori Mati Koppeli sõnul tõi rapsi liiga suureks kasvanud osatähtsus kaasa mitmeid taimehaigusi ja kahjureid.

Koppeli sõnul on märgata ka mõningast taimekaitsevahendite kasutamise kahanemist. «Algul toimus väike taimekasvatuslik revolutsioon ja saagid muudkui tõusid – põllumehed olid samal ajal paljuski taimekaitsevahendeid müüvate firmade nõuandelõua otsas,» selgitas Koppel. «Kui aga lõpuks tulud ja kulud kokku löödi, siis avastati, et liiga suurte väetise- ja taimekaitsevahendikoguste ostmine ja kasutamine lõppkokkuvõttes pigem vähendas nende kasumit.»

Unistus linapõllust

Põllumajandusasjatundjad ütlevad nagu ühest suust, et tegelikult on neil väga kahju sellest, et meil lasti täielikult hääbuda kiulina kasvatusel. Esiteks on lina taas hinnas, teiseks on eriti Lõuna-Eestis linakasvatuseks ideaalsed klimaatilised olud. Miks mitte lisada siia kolmandana ka teadmine, et lainetavad linapõllud on lihtsalt ilus vaatepilt.

1990. aastatel kasvatati veel siin-seal ka kiulina, aga läinud kümnendi alguseks hääbus kunagi Lõuna-Eesti taludele jõukuse toonud kultuur täielikult. Pärna sõnul tõi meie lina ja linaseeme 19. sajandi lõpul suurtelt maailmanäitustelt terve hulga erinevaid auhindu.

Kiulina kasvatuse kadumise peapõhjuseks on mõistagi raha – Euroopa Liidu liitumisläbirääkimiste ajal oli linakasvatus juba madalseisus. Eesti ametnikud ei pööranud sestap ka lina kasvatamise otsetoetuste väljakauplemisele erilist tähelepanu. Lina kasvatamine nõuab ka eritehnikat, mille soetamine on kulukas. Ja kõige lõpuks pole Eestis enam ju lina töötlejaid, kellele kiudu müüa. «Sellel fööniksil on raske tuhast tõusta, ehkki meil oleks ju mõistlik lina kasvatada,» lisas Pärn.

Koppeli sõnul on viimastest aastatest siiski ka häid näiteid, kuidas traditsiooniliselt Eestis kasvatatud viljad on taas hakanud populaarsust võitma. Nii on tublisti suurenenud herne ja põldoa kasvupind. «Põldherne kasvupind oli aastaid 3000 hektari juures, sel aastal aga juba tervelt 15 000 hektaril,» lausus Koppel. Osa sellest läheb Eestis loomasöödaks, aga ka ekspordiks.

Eesti oder kulub peamiselt kodumaiseks tarbimiseks, aga nisu jagub ka ekspordiks. Rukist kasvatatakse praegu Koppeli hinnangul Eesti siseturu nõudluse katmise piiril või veidi vähemgi.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles