Sügisel on USAs Californias ajalooline referendum: kaalutakse marihuaana legaliseerimist. Juhul kui seadus heaks kiidetakse, oleks marihuaana täiskavanutele sama kättesaadav kui alkohol ja tubakas.
Ott Tammik: marihuaanaäri
14. juuli 2010, 14:15
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aastakümneid marihuaanat keelatud aineks lugenud USA võib oma põhimõtteid muuta just rahalistel põhjustel. California seadusandjate erapooletust uuringust ilmneb, et osariik võib marihuaanaäriga teenida umbes 1,4 miljardit dollarit aastas.
Ent kas on õige iga hinna eest kapitalismi kasu eest võidelda? Sest on ka sotsiaalne kahju.
Ühe suurima marihuaana legaliseerimise eest võitleva organisatsiooni Norml tegevdirektor märkis intervjuus, et uuringuid kanepi mõjust tervisele on tema teada üle
17 500. «Ole sa poolt või vastu, kanepiuuringuid on võimalik maailmalõpuni oma argumendi kasuks tsiteerida,» rääkis Allen St. Pierre. Seda oleme korduvalt näinud ka suurte tubakafirmade puhul.
Olen USAs koos kiirabi ja politseinikega sõitnud sündmuskohale, kus üks marihuaanat suitsetanu arvas, et on saanud üledoosi. Politseinikud itsitasid selle peale vaikselt.
USAs on marihuaana tihtilugu alaealistele kergemini kättesaadav kui alkohol ja minu arvates võib alkohol osutuda palju jubedamaks narkootikumiks. Igas kultuuris on omad normid ja traditsioonid. Ja ka nendes kultuurides, kus sallitakse näiteks alkoholi, hinnatakse mõõdukust ja piiripidamist.
Kuigi marihuaanat ei saa panna ühele pulgale näiteks heroiiniga, on tõsi, et see võib rikkuda elu. Olen näinud, kuidas tudengid päevade kaupa marihuaanat tõmbavad ja televiisorit passivad.
Ühiskonnale sellised lorud küll mingit ohtu ei tekita, seega ei saa ma aru ka järgmistest arvudest. Nimelt arreteeritakse USAs iga 35 sekundi tagant marihuaanaga seoses keegi. Aastas vahistatakse
850 000 inimest. 1965. aastast peale on kokku arreteeritud 20 miljonit inimest.
«Vaatamata massilistele vahistamistele, riiklikule propagandale ja kulutatud miljarditele ei ole kanepi suitsetamine kahanenud ning tegelikult mingit kontrolli pole,» rääkis Pierre.
Samas on tõsiasi, et 1965. aastaga võrreldes on 45 protsenti vähem tubakasuitsetajaid. See saavutati ilma vahistamisteta.
Muidugi tunnistavad isegi marihuaana pooldajad, et marihuaana kasutajate arv suureneb märgatavalt, kui see legaliseeritakse, kuid mingil ajal see nende arvates ka tasakaalustub.
Kuid lõppkokkuvõttes suitsetatakse ikkagi edasi. Ja ma ei leia, et marihuaanasuitsetajate karistamine kuidagi ühiskonda parandaks. Hea küll, las siis suitsetavad.