Juhtkiri: Eestisse elama

Piirimärk Eesti ja Läti riigipiiril. Foto: Peeter Kümmel / Sakala.

Uusimmigrantide küsimus vajab avalikku arutelu
 

Üleilmastuv avatud maailm sunnib meile peale mitmesuguseid muresid, millega eriti tegeleda ei tahaks, kuid mida ignoreerida on võimatu. Immigratsioon on just üks niisuguseid ebamugavaid teemasid, mida ühed poliitikud üritavad vältida ja teised, vastupidi, käsitlevad eriti häälekalt, lausa äärmuslikus võtmes.

Kuid kumbki tee, ei mahavaikimine ega ksenofoobia, pole parim lahendus. Niinimetatud uusimmigrantide küsimust tuleks püüda lahendada pigem pragmaatiliselt, vältida liig­emotsionaalseid seisukohti.

Eestlaste hirm sisserändajate ees on mõistetav. Seda mitmel põhjusel. Ühest küljest avaldab rahva suhtumisele tugevat mõju meie minevik, võõrtööliste massiline sissevedu Nõukogude okupatsiooni aastail, mis ärkamisajal sai üheks vabadusvõitluse kaardiks («Peatage Lasnamäe!»).

Teisalt kaadrid teleuudistest, mis vahendavad rahvuslikul ja kultuurilisel pinnal tekkinud konflikte Lääne-Euroopas, meenutagem või äsja (taas) puhkenud rahutusi Prantsusmaal. Kolmandaks lihtsalt kardetakse võõrast kultuuri, mis põhineb harjumatutel, kohati lausa vastuvõetamatutel väärtustel ja tavadel.

Kui me hoiakutega ei tegele ja laseme äärmustel võimutseda, võib meid ähvardada kultuuriline kapseldumine, rahvuslik suletus. «Eesti inimvara rikkus oleneb oluliselt eesti kultuuri võimest sünteesida ühelt poolt rahvuskultuuri ja globaalkultuuri ning teiselt poolt rahvuskultuuri ja subkultuure,» seisab hiljuti avalikustatud Eesti inimvara raportis.

Immigratsioonist rääkides märgitakse sageli, et ega siia ju nii väga tulla soovitagi, peasihiks jäävad ikkagi suurte sotsiaaltoetustega Põhjamaad ning Lääne-Euroopa. Arvud näivad seda kinnitavat.

Eurostati eelmisel nädalal avalikustatud statistika järgi on Eesti asüülitaotluste arvult Euroopa Liidus viimasel kohal. Ometi juhivad asjatundjad tähelepanu sellele, et ka illegaalne immigratsioon on juba Eesti avastanud ning juhtumeid, kui riiki tullakse ebaseaduslikult, mitte selleks, et siit läbi sõita, vaid et siia jääda, tuleb aasta-aastalt järjest juurde.

Niisiis ei saa ega tohi pead liiva alla peita. Pigem astuda ise samme ja juhtida seeläbi protsessi, vastasel juhul juhib paratamatu protsess meid endid. Mitmed ettevõtjad, sotsiaal- ja majandusteadlased on märkinud, et meile vajalike inimeste sissetoomine peaks olema senisest lihtsam.

Kuidas ja millistel juhtudel ning millises ulatuses tingimusi lihtsustada, on omaette küsimus. Edasiliikumiseks tuleks asjast kõigepealt avalikult rohkem rääkida. Otse ja avatud kaartidega.