Veel enne, kui 31. augustil lahkus Paldiskis laevale viimane nõukogude tank, võttis vaid kitsas ring eesti mehi mõne aastaga okupatsioonivägedelt üle 1500 nõukogude liidu sõjaväeobjekti.
Täna Postimehes: viimase tanki lahkumisele eelnes neli aastat tööd
29. august 2014, 23:50
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«See moment 1994. aastal oli teatud mõttes juhus. Eeltöö oli palju olulisem,» summeeris erukolonel ja endine kaitseminister Enn Tupp seda, kuidas kaks kümnendit tagasi kogu Nõukogude Eesti kaitsetaristu Eesti Vabariigile üle võeti.
1991. aastal oli Eesti vene sõjaväebaase, kordoneid ja radarijaamu täis nagu metsaalune mustikaid. Kõige enam oli neid pikitud põhja- ja läänerannikule, ent suurimad linnakud asusid Tallinnas või sisemaal.
«Sama aasta juulis leppisime Moskva visiidi ajal Läti ja Leeduga kokku, et me ei lase ennast Venemaal ühekaupa peedistada. Olulisim on ühine tähtaeg – 1993. aasta lõpuks peavad olema väed väljas,» meenutas Tupp. Vastus oli nagu külm dušš. «Vastaspool pakkus, et kõige varem 2005.» Just nii kaua võtvat Paldiski kahe tuumareaktori jahtumine.
Eestlastel tuli omal käel tegutsema asuda. Alustama pidi nullist, sest Kreml keeldus avaldamast isegi seda, kui palju Eestis punavägesid viibib. Eestlasi aitas kavalus.
Pikemalt loe laupäeval Postimehe paberlehest või Postimees Plussist!