Priit Pullerits: külaliseestlased

Värvikas ajakirjanik, Priit Pullerits läbi aegade Foto: Margus Ansu

Sõitsin kuu algul lennukiga Milanost Tallinna. See pole iseenesest midagi märkimisväärset, küll aga oli tähelepanuväärne osa reisiseltskonda.

Juba check-in’i sabas jäid silma viis nooremapoolset eestlannat. Ei, need ei olnud mingid iludused, kes Milano moelavadelt suveks koju naasevad. Sellegipoolest olid nad piisavalt kenad, et igaühel neist võiks olla lööki kümnete eesti meeste seas. Aga kõik nad seisid järjekorras itaalia mehega. Ja oma ühiste lastega.

Kolm aastat tagasi üllitasin Postimehes loo «Eesti mehed, meie pruute röövitakse!», mis tõi kaasa ligi tuhandeni küündiva kommentaaride laviini. Ometi tundusid siis kogutud andmed sadadest eestlannadest välismaal suuresti vaid statistikana.

Nagu ka sel kuul Eesti inimvara raportis avaldatud arvud, mille kohaselt kümnendik eestlastest elab võõrsil. Aga oma silmaga ühekorraga viie piiri taga pere loonud eesti inimese nägemine annab uue aja ilmingule mõtlemapaneva inimnäo.

Kitsas lennukis on võimatu kaasreisijate suhtes silmi ja kõrvu sulgeda. Panin tähele, et ükski neist eestlannadest ei rääkinud oma jõnglastega, kelle seas oli nii sülelapsi kui pubekaid, eesti keelt.

Kui emad üksteisega tutvust sattusid sobitama, oli esimene küsimus, mis keeles laps räägib. Kodus püüan rääkida lapsega eesti keelt, kõlas vastuseks, aga kui vanuse poolest saabus aeg lasteaeda minna, järgnes ülestunnistus, tuli hakata lapsega rääkima itaalia keeles.

Need itaalia-eesti lapsed paistsid omapärased. Väliselt ei meenutanud nad peaaegu üldse itaallasi, vaid pigem eestlasi. Aga omavahel ja vanematega rääkisid nad eranditult itaalia keelt. Peale vaadates, seega, nagu itaaliakeelsed eestlased. Huvitav olnuks teada saada, mis on nende nimed – itaalia või eesti omad?

Ilmselgelt viisid eestlannad koos itaalia mehega oma lapsi suvise puhkuse ajaks Eestimaale vanavanemate juurde. Küllap lootes, et sedasi säilib nende side nii koduste, ema kodumaa kui eestlusega.

Karta on, et tegemist on enesepettusega: selle, kes sa oled, mis keeles räägid ja kellena end tajud, määrab ikkagi see, mis keskkonnas pidevalt elad. Paar nädalat Eestimaal sinna korrektiive ei tee.

Nädal hiljem kohtusin Hiiumaal tuttavaga, kes rääkis, kuidas ta lähisugulase tütar oli just abiellunud Ameerikas bulgaarlasega. Selle peale tuli mul iseeneslikult küsimus, et huvitav, kas Eestis ka veel keegi elab. Tuttav vastas, et ta ei tea, aga on samuti üha rohkem sama asja peale mõelnud.

Tõepoolest, on, mille peale mõelda. Eriti arvestades, kuidas osa inimesi püüab viimasel ajal üha fatalistlikumalt veenda meid immigrantide vajalikkuses Eestimaale, pannes koguni võrdusmärgi nende avasüli vastuvõtmise ja euroopalikkuse vahele.