Eluringi hooratas tiirles tantsusädemeid pritsides Viljandis

Margus Haav
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ale Möller Band Rootsist.
Ale Möller Band Rootsist. Foto: Elmo Riig / Sakala

Täna öösel ühele poole saanud ning tantsule kui eluringi hoorattale pühendatud XVIII Viljandi pärimusmuusika festival oli niisama mitmekesine nagu peo ajal valitsenud ilm. Nii eripalgelised nagu tolm ja vihm, äike ja päike, pilvitu suvetaevas ning välkudest rebestatud öö olid ka festivalil üles astunud artistid.


Juuli kolmandal nädalavahetusel Viljandi endasse haarav pidu pole enam ammu pelgalt paeluva missiooniga kontserdimaraton, vaid terviklik sündmus, mis on hakanud salamisi elama omaenda elu ning mis peegeldab mitmeski mõttes juba tükk aega mitte ainult hetkehoiakuid, vaid tervet maailmavaadet.

Festivali põhikontseptsioon koondnimetusega «Seest tuleb üks tants» oli jätkuvalt traditsiooniline. Traditsiooniline selles mõttes, et pakkus endiselt ohtralt võimalusi avastada midagi uut muusikas ja seeläbi ehk ka endas esile tuua uusi tahke.

Tajude trall
Esimest korda pärimusmuusika festivali 18-aastase ajaloo jooksul oli püsti pandud tantsuteater, Viljandi spordihoone vanasse osasse rajatud black box, mis ei mahutanud kaugeltki kõiki soovijaid. Toidutänava ja pärimusmuusika aida vahele jäävasse vallikraavi ehitati tantsupõrand, kus vabas õhus leidsid aset nii eesti kui ka teiste rahvaste tantsude õpitoad.

Rikkalikust tantsutordist festivali tarbeks lõigatud rammusad viilakad püüdsid haarata tantsukultuuri kui sõnatu suhtlusvormi erivorme. Seda alates keerukate akrobaatikanumbritega rikastatud pärimustantsust ning unustamata eneseväljendust ja improvisatsiooni esmapilgul terake kergemana tunduvas meelelahutuslikus vormis. Nii nagu ütles omal ajal Bryan Ferry, pole kommertslik olemises midagi halba, kui see on hea.

Oma tants on ihule küll kõige lähem, ent samas pakkusid kõige tavatumaid elamusi ning võimsamaid emotsioone siiski külalised Hispaaniast ja Norrast.

Sevilla südamest oma Triana-nimelise kavaga Viljandisse saabunud Puerto Flamencos on ühendatud autentne flamenko moodsate trendidega. Energia ja kirg, mida trupi liikmed lavalt publiku hulka paiskasid, olid tõeliselt tähelepanuväärsed ning harvanähtavad. Tantsijad tuhisesid lavalt läbi otsekui särisevad ekstaatilised rütmitornaadod.

Kitsukeses black box’is oli palav nagu põrgu eeskojas. Isegi soojast Hispaaniast saabunud Puerto Flamenco liikmed tunnistasid veidi häbelikult, et ka nende jaoks on kübeke lämbevõitu.

Istekoht õnnestus saada täpselt lava ette põrandale. Selja taha kiigates avanes publikutribüünil sürreaalne pilt. Käepäraste vahenditega endale omas rütmis tuult lehvitav, pingiridadel laeni kõrguv inimsülem meenutas mõneti mesipuu kärjestruktuuri. Lehvikute ebarütmilises, kuid samas kuidagi organiseeritud liikumises oli midagi hüpnotiseerivat. Federico Fellini kaameramees oleks saanud siit uhked rütmilist ühtsust ja ootust kajastavad kaadrid.

Tajude tralliks nimetatud kavas polnud kohta millelegi, mida võiks markeerida kui olmerutiini. Tantsuks voolitud tunded olid raudselt seotud kas armastuse ülevuse või surma lõplikkusega. Ekstaas ja pisarad, orgia ja krahh. Kes suudaks Puerto Flamenco esituses ette kujutada tantsu «Kuidas ma neljapäeva õhtul muru niitsin»? Oh ei.

Norra Frikari etteaste tundus selle kõige valguses esmapilgul kuidagi põhjamaiselt vaoshoitum ja argisem. Mis saab ikka juhtuda kavas «Mjølk», kus trehvavad kolm talunikku, kes on teel piimapuki juurde. Piimaautot aga ei tule.

Ühed Norra tähelepanuväärsemad ja hinnatumad pärimustantsu hoidjad ja arendajad päästsid valla filigraanse ning pisimategi detailideni läbi mõeldud akrobaatiliselt rabava ja lummavalt vitaalse etenduse. Milline hämmastav nauding liikumisest! Puhtal rahvamuusikal ja rahvatantsul põhinev elurõõmust pulbitsev mänguline «Mjølk» pani publiku kord hinge kinni pidama, kord maruliselt aplodeerima.

Mul on siiralt kahju neist huvilistest, keda ei suutnud black box’i ära mahutada isegi võluvõimetega saalilogistik Jaanika Juhanson. Teiste hulgas jäi ukse taha ka festivali pealik Ando Kiviberg ise.

Maagiline realism
Juulileitsakust kuumaks köetud sumedas suveöös ei taha palavus taltuda vaatamata sellele, et raekoja tornikell on oma kumedate löökidega juba tunni eest kuulutanud uue päeva algust.

Päikesekiirte soojuse on endasse talletanud kõnniteekivid ja majaseinad. Juhuslik tuulehoog kannab endaga kaasa malbet kargust. Ülalt taevakummilt kiikab uudishimulikult alla ümarapõskne kuu. Tundub, nagu oleksid isegi tema kollakal laubal higipiisad.

Kaigub juba esimesi üksikuid pikseraksatusi, kui räämas kultuurimaja tagusel hoovil alustab võimas Portugali audiovisuaalse rännaku punt Omiri, Vasco Ribeiro Casais’ ja VJ Tiago Pereira vaimukas projekt.

Casais möllab torupilli, nyckelharpa ja bouzouki’ga ning Pereira miksib nende selja taha ekraanile tantsust inspireeritud pööraseid pildijadasid. Elektrooniline moodsate helide pillerkaar on laotud sajanditevanusele vundamendile. Just nõnda peabki pärimus elama ja arenema.

Vahepeal ongi taevas pisitasa pilve tõmbunud. On endiselt kohutavalt kuum. Viimaks näib, et isegi pilvepiiril seni kuhjade kaupa üksteise kõrval värelenud miljardid tillukesed energialaengud on lõpuks üksteisega kokku põimudes vallandanud taevases tantsupalangus oma sisemuses kaua salaja pakitsenu.

Folk rokib
Madalal sähvivad põuavälgud joonistavad sinna särisevaid mustreid. See on võimas vaatemäng, taevased eriefektid põimuvad laval toimuvaga samasse rütmi. Kõlaritest välja plahvatavad kumedad bassihelid sulanduvad orgaaniliselt ühte äikesemürina kui kõigi bassihelide ürgemaga.

Lava ees tantsivate inimeste kehad pulseerivad ja vibreerivad helimeistrite kootud rütmikangastes hüpnootiliselt. Juuksed lehvivad, otsekui oleksid need elusad. Pilvede rüpest plehku pannud esimesed soojad vihmapiisad langevad ekstaatiliselt tantsiva piiga paljastele õlgadele.

Kui katsuks kõike kirjelda, ei lugu saakski otsa. Artistide haaravuse üle sai otsustada lava ette tantsujalgadest kerkinud tolmupilve põhjal. Mida suurem tolmupilv, seda haaravam esitus.
Piiterist saabunud lustakas ja jõuline Otava yo manas torupilli, vene gusli, viiulite, kitarri ja basskitarri ning löökriistade abil esile naturaalse ja nakatava vene biidi.

Läkiläkides ja maikades esinev Otava yo väänas end reedeöises ööklubis nii kuivaks, et järgmise õhtu kontsert oli selle kõrval tagasihoidlikum. Tagasihoidlikum muidugi slaavi temperamendi mõistes, mis tähendas tegelikult raju lavašõud ja üsna peenetundelist maitset ning vaatamata slaavi karikatuursete stereotüüpide kuvanditele hästi läbikomponeeritud globaalse haardega humoorikat kava.

Rahvustundest inspireeritud metalne Nikns Suns andis taas võimsa kontserdi ja jääb loota, et mehed jõuavad peagi oma kauaoodatud kauamängivani.

Ungari teise generatsiooni lüüriline bigbänd Csürrentö koos oma karismaatiliselt naiseliku solisti Viktoria Havayga, Ale Möller Bandi kultuuriline sümbioos ja kõik need teised.

Muljed on veel liiga värsked, emotsioonid kristalliseerumata. Aga see kõik tuleb. Folk on selleks korraks ümber. Elagu folk!

Festival

•    Kokku oli 22.–25. juulini peetud XVIII Viljandi pärimusmuusika festivali põhiprogrammis üle 70 kontserdi.
•    Näha ja kuulda sai Habana Son Clubi Kuubalt, Ale Möller Bandi Rootsist, Tsuumi Sound Systemit Soomest, Ilgit Lätist, Omirit Portugalist, Csürrentöt Ungarist, Otava yod Venemaalt, Puerto Flamencot Hispaaniast ja mitmeid teisi välisesinejaid.
•    Eesti ansamblitest olid kohal Zetod, Virre, Ro:Toro, Paabel, Klapp, Svjata Vatra, Kihnu Poisid, Gjangsta, Oort, Vägilased ning Svjata Vatra koos DJ Julmaga.  
Allikas: korraldajad

 

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles