Salajased elud: AFP reportaaž õhtust Uganda geibaaris

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Baar, kus Kampala geid saavad kuus tundi nädalas aega veeta.
Baar, kus Kampala geid saavad kuus tundi nädalas aega veeta. Foto: SCANPIX

Nii nagu Nick käib iga  pühapäeva hommikul kirikus, käib 23-aastane noormees iga pühapäeva õhtul ühes teises talle pühas kohas.

«See annab mulle terveks eelseisvaks nädalaks kütust,»  sõnab Kampalas stilistina töötav mees, seistes silmatorkamatu baari ees. «Kui ma siia tulen, ei hooli ma sellest, et saan vähe magada ja pean siis tööle minema, sest tööle lähen ma õnneliku, uuena,» räägib Nick.

Pealinna äripiirkonnas asuv pubi – mis jääb ööklubidest siiski kaugele -  on argipäeviti täis heteroseksuaalseid ugandalasi, kel pole klubi kahetisest iseloomust aimugi. Kuid iga pühapäeva õhtul muutub paar kuueks tunniks geide kogunemispaigaks, kes lähevad sinna jooma, tantsima ja muud tegema.

«See on aktsepteerimine, mitte diskrimineerimine,» ütleb kella kaheksa paiku baari saabunud Nick. Keskööks on koht inimesi tavaliselt täis. «Enne geiseaduse tühistamist aeti meid ühest kohast teise,» sõnab ta.

Möödunud aasta detsembris võttis Uganda parlament vastu geide vastase seaduseelnõu, mille järgi peaks korduva homoseksuaalsuse eest saama eluaegse vanglakaristuse. Lisaks oleks ära keelatud homoseksuaalsuse propageerimine ja sätestatud inimesi homoseksuaale hukka mõistma.

Veebruaris andis president Yoweri Museveni seaduseelnõule allkirja, kuid augustis see tühistati, kuna konstitutsioonikohus leidis sellest tehnilise vea.

Kui seadus vastu võeti, pandi baar kaheks kuuks kinni. Kristlasena sündinud ja praegu kiriku kõrvalmajas elav Nick sõnab, et toona jäi ta pühapäeviti koju ja tegi süüa.

Väike öölokaal avas aga vaid mõned päevad pärast seda uksed, kui seadus oli tühistatud. Kuigi tähistama oli seda tulnud vähesed, meenutavad peol osalenud, et õhtu möödus sellise tähe all, nagu järgmist päeva ei tuleks.  

Transseksuaalist aktivisti Pepe Julian Onziema sõnul on pubi kontaktide loomiseks ja taaskohtumisteks. «See on nagu tüüpiline baar», ütleb ta. «Sees on joogid, vestlus, flirt, uute inimestega kohtumine.»

Suurfirmas töötav 19-aastane Chris ütleb, et teadis oma seksuaalset sättumust juba 16-aastasena, kuid vanematele pole ta siiani midagi öelnud. «Nad minestaksid, sureksid, ütleb ta ja nii tema kui ta sõber hakkavad naerma.»

Kui parlament homoseksuaalsuse vastu suunatud seaduseelnõu detsembris heaks kiitis, hoidis Chris baarist eemale. «Ma kartsin. Ei saa jääda vahele sellises kohas nagu see,»  ütleb ta ja lisab, et ta on üle 18 kuu esimest korda jälle väljas. «Kuid täna on siin mõnus olla koos inimestega, kes on nagu sa isegi. Aega veeta, end vabalt tunda ja teha, mida hing ihkab. Inimesed tunnevad end siin mugavalt, inimesed suudlevad.»

19-aastane Steve varustab baari uganda, nigeeria ja lääne muusikaga. «Kui ma sellest kuulsin, olin väga šokeeritud,» sõnab baaris muusikat mängiv mees. «Ma tunnen end halvasti, sest nad ajavad omi asju. See haavab mind.»  «Aga raha on vaja,» võtab mees oma seisukoha kokku.

Naissoost baariomanik näeb homobaaris turunišši ning ei mõista neid hukka, kuid oma konservatiivselt meelestatud ühiskonnas jääb ta vähemuseks. Parlamendisaadikud püüavad geivastasele seaduseelnõule uut elu sisse puhuda ning praegugi võib geid loomuvastase tegevuse tõttu vangi mõista.

Kell tiksub aga halastamatult edasi ja baarisistujad peavad suitsusest ruumist lõpuks lahkuma, et esmaspäeva koos pohmelliga vastu võtta. Seda teavad nad kõik, et oma kolleegidele eelmisest ööst reeglina rääkida ei maksa.

«Suudad sa ette kujutada, et sedavõrd suhtlusaltil maal nagu Uganda, kus baarid on esmaspäevast esmaspäevani avatud, on meil endi jaoks ainult kuus tundi?» küsib Onziema. «Kui baarist välja kõnnid, siis haihtub kõik, me nagu ei tunnekski üksteist, poleks koos aega veetnud.»

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles