Tänavuse traagilise uppumissurmade statistika valguses on tänavu tõstatunud küsimus ujumisõppe põhjalikkusest koolides. Ministeeriumi hinnangul on koolide võimalused lapsi ujuma õpetada paremaks muutunud. Koolijuhi arvates ei piisa vaid 24-tunnisest kursusest.
24-tunnine praegu kehtivas riiklikus õppekavas sisalduv kohustuslik ujumisoskus on Gustav Adolfi Gümnaasiumi direktori Hendrik Aguri sõnul küll hea algus esmatutvumise tegemiseks vee ja ujumisega, kuid mitte piisav, et säästa elusid.
«Vanasti õpiti ujuma ise või õpetasid vanemad. Tänapäeval tuleb aga seista silmitsi olukorraga, kus lapsevanemad ka ise ei oska ujuda, saati seda oma lastele õpetada,» leiab Agur.
«Me peaksime tõstma oma inimeste terviseteadlikkust ja õpetama nad ujuma. Esiteks loomulikult, selleks, et säilitada elusid, teiseks ka selleks, et ujumist saaks harrastada tervisespordialana, kui füüsilist üldvõimekust arendavat tegevust ja kehale füüsilise koormuse andjat vastupidavusaladega tegelemiseks,» arvab Tallinna kooli direktor.
Ujumisõpe 1. - 12. klassini
Aguri arvates peaks koolides peaks olema kohustuslik ujumine õppekavas kindlalt sees 1. – 12. klassini. «Ujumisoskus vajab omandamist, kinnistamist ja arendamist. Koolijuhina saan kinnitada, et kui kooli väärtuste hulgas on terviseteadlik mõtteviis valdav, siis koostöös vanematega saabki korraldada igas vanuses õpilastele aastaringselt ujumistunde,» lisab ta.
Samas tunnistab Agur, et selleks on vaja vahendeid. «Kui riik selleks vahendeid ei ole ette näinud, siis saab üles kutsuda vanemaid finantseerida igaaastast ujumisõpetust. Lõppkokkuvõttes ei finantseeri vanemad ju kooli kui sellise ujumisõpetust vaid omaenda lapse ujumisõpet, mis võib-olla aitab säästa ta elu.»
Riigile tuleb aga Aguri arvates seada ülesanne teadvustada probleemi ujumisõpetuse sisseviimiseks õpilasele kogu tema koolis õppimise perioodil ja need sammud ka astuda.
Koolidel on ujumise õpetamiseks mänguruumi
Haridus- ja teadusministeeriumi õppekava talituse peaeksperdi Einar Värä sõnul näeb käesoleval aastal kinnitatud uus riiklik õppekava ette kohustusliku ujumise algõpetuse läbiviimist 1. või 2. kooliastmes.
«Samas on kehalise kasvatuse ainekavas rõhutatud, et seal esitatud õpitulemused on kavandatud saavutada 75–80 protsendi õppeks ettenähtud tundide jooksul. Seega 20–25 protsenti kehalisele kasvatusele ette nähtud tundide mahust võivad koolid kasutada ainekavva mittekuuluvate spordialade ja liikumisviiside õpetamiseks, ainekavva kuuluvate põhialade oskuste, sealhulgas ujumine, kinnistamiseks või põhialade, mille hulka ujumine samuti kuulub, süvendatud õppeks,» selgitab Värä.
«Nagu näha, on koolidel olemas võimalus laiendada vajadusel ja tingimuste olemasolul ujumise õpet nii põhikooli kui ka gümnaasiumi osas. Mõned koolid kasutavad juba praegu olemasolevat vaba tunniressurssi ujumistundide tarbeks,» lisab ta ja toob näiteks Järveotsa gümnaasiumi, kus ujumistunnid ongi 1.–12. klassini.
Ujuma õppimise aja suhtes on Värä sõnul spetsialistid arvamusel, et see on väga individuaalne ja oleneb palju õppuri motivatsioonist ning ka õpilase ja õpetaja või treeneri omavahelisest sobivusest.
Vee peal püsimine ja ujumine pole sama
«Treenerite väidete kohaselt harjub algaja veega ja õpib pinnal püsima 4-5 treeningtunniga, umbes kümne treeningtunni järel suudab ta üldjuhul vees läbida 25 meetrit. Veekeskused ja spordiühingud, kes korraldavad algajatele ujumiskursusi, on kursuste pikkuseks samuti kavandanud 8 – 24 tundi. Tegevtreenerite väitel on 24 tundi üldjuhul piisav aeg selleks, et õpetada lapsed ujuma,» selgitas ministeeriumi esindaja.
Gustav Adolfi Gümnaasiumi direktori hinnangul ei ole aga piisav see, kui õpetatakse last vee peal püsima, vaid tuleks anda talle põhjalik ujumisoskus.
Triatlonide korraldajana on Agur sageli kokku puutunud harrastussportlastega, kes on tublid ratturid, suusatajad ja jooksjad. «Kutsudes neid tutvust tegema triatloniga vastab enamus, et ei oska piisavalt hästi ujuda. Ja see on tõsi. Vaadates inimesi randades ja ujulates - ega tõesti ujuda ei osata: see, et püsitakse veepinnal ja tehakse suhteliselt koordineerimatuid ujumise taolisi liigutusi, ei ole ujumine, vaid pinnalpüsimine,» leiab Agur ja tunnistab, et kohati on isegi piinlik täismeest vees sahmimas vaadata.
«Täiskasvanutele võiksime tutvustada õigeid ujumisvõtteid ja julgustada neid ka täiskasvanueas ujumiskursustele minema. Need, kes on siiani arvanud et oskavad ujuda, on kõige paremas olukorras,» leiab Agur.
Haridus- ja teadusministeeriumi andmetel on ujulad olemas 39 üldhariduskooli juures.
«Viimastel aastatel on avatud küllaltki palju uusi avalikke ujulaid ning probleemid ujulate kättesaadavusega koolide ja kooli pidajate jaoks on lahenemas. Nii mõnigi kohaliku omavalitsuse territooriumil asuv basseini omav asutus on võimaldanud seda ujumise algõpetuse programmi elluviimiseks koolil tasuta või väga väikese tasu eest kasutada,» selgitas Värä.