Ühe sõbra väitel olevat endises Tallinna Pedagoogilise Instituudi audiovisuaalse meedia kateedris kehtinud etüüdide lavastamisel üks piirav tingimus: need ei tohi aset leida hullumajas ega unenäos, sest seal puudub kausaalsus ja vajadus hoida kinni narratiivsest struktuurist.
Tõepoolest, kunagi arvasin ka mina, et kirjand vabal teemal on maailma kõige võimatum ülesanne ja teatud piirangud on vajalikud. Nüüd ma enam nii ei arva, sest Christopher Nolan on oma uue filmiga «Algus» (täiesti kohutav tõlge muidugi, originaalis «Inception») tõestanud taas, et sellised piirangud on nõrkadele.
Kui aasta esimeses pooles oli üllatavalt tugevaks filmiks Martin Scorsese «Suletud saar», mis rikkus eespool nimetatud keelu esimest poolt, näidates meile Leonardo DiCaprio mängitud Teddy Danielsit lootusetult eksinuna skisofreeniku sisemisse labürinti, siis «Algus» viib meid unenägude erinevatesse kihtidesse, kus leiab aset võitlus mõistuse ja reaalsuse säilitamise eest.
Platoni varjude maailm
Peaosas on ka siin DiCaprio, kelle mängitav Cobb tegeleb huvitava tööga: ta on mees, kes unenägusid kujundades ja suunates inimestelt vajalikku informatsiooni välja kavaldab. Tema uueks tellimustööks ei saa aga mitte informatsiooni vargus, vaid uue idee kunstlik istutamine inimese pähe (inception) – mõttealge siirdamine teadvusesse.
Projekti kordamineku võimalikkuses kahtlevad kõik, aga siiski võtab Cobb pakkumise vastu ja viib oma meeskonna sügavamale alateadvuse keerdkäikudesse kui kunagi enne. Sinna, kus mingil hetkel läheb lootusetult segi see, mis on reaalsus ja mis kujutelm.
«Algus» võidab just seal, kus on võitnud mitmed «reaalsust painutavad» filmid enne teda – «Matrix», «Suletud saar» või ka Nolani enda «Lõppvaatus» esitavad väljakutse meie ettekujutusele tõelisusest ja sama teeb ka «Algus».
Võiksime öelda isegi nii, et «Algus» läheb tagasi antiikaega, Platoni varjude maailma teooria juurde. Platon väitis, et kusagil eksisteerib tõeline maailm, kus isikud ja objektid on olemas oma ideaalkujul, ning see «tõeline maailm», kus elame meie, on vaid selle täiusliku tegelikkuse hale vari – ebatäiuslik varjuteater.
Ka Cobbi naine Mal küsib mehe käest unenäos: «Kas sa oled kindel, et see on unenägu, mitte tõelisus? Kuidas sa saad selles üldse kindel olla?»
Cobb ja Mal on unenäos ehitanud endale igaveseks ajaks kestva ideaalmaailma, kus kõik on esindatud täiuslikul kujul. Kuna päriselus on Mal juba surnud, on tegelikkus Cobbi jaoks tõeline varjude maailm – hale peegeldus ideaalist, mida asustavad vaid kibedad mälestused. Filmi on kindlasti mõjutanud ka lucid dreaming’i teooria – unenägude teadlik kontrollimine ja muutmine.
Intellektuaalne väljakutse
Mõistan, et paberi peal tundub selline pinnapealne sisukirjeldus puudulik ja isegi veidi koomiline, kuid kas polegi hea filmi tunnuseks see, et selle kallal on võimalik mitme nurga alt oma hambaid murda.
Üle pika aja on meil jällegi tegemist suvise blockbuster’iga, mis suudab hoolimata osalisest takerdumisest suviste hittfilmide stampidesse (sellele on ette heidetud liigseid action-stseene) pakkuda ka intellektuaalse väljakutse. Eelmine sellelaadne oli tähelepanuväärselt Nolani enda «Pimeduse rüütel» kaks suve tagasi.
Vastuargumendiks võiks tuua näiteks selle, et n-ö kõigi võimaluste avatust arvestades jäävad lahendused siiski suhteliselt realistlikuks.
Samas püüavad nii Cobb kui ka «Suletud saare» Daniels meeleheitlikult kinni hoida mingisugusestki reaalsusest, näha mõistuse külge klammerdudes maailma võimalikult tõelisena, mitte piirideta fantaasiana.
Seal, kus «Avatar» sumpas klišeede soos, suudab «Algus» sisse tuua uudse idee, seletada unenägude tagamaid ja toimemehhanisme (vahest samamoodi kui Neil Gaimani kunagine «Sandmani» koomiks). «Algus» on väärt iga talle pühendatud rida ja teeb siiralt heameelt, et IMDb edetabelis kolmandat kohta hoidev film(!) pakub kõneainet kõikjal, kuhu ma satun. Believe the hype.
Uus film kinolevis
«Algus»
Stsenarist ja režissöör Christopher Nolan
USA 2010
23. juulist Tallinna, Tartu ja Narva kinodes