Heido Vitsur: 2009 ja järgnevad aastad

Heido Vitsur Foto: Pm

Paistab, et järgmise aasta eelarve tasakaalustamise mudelis on järjekordselt kokku lepitud – seekord siis lubatud maksukärbete edasilükkamise teel.

Kokku lepiti praktiliselt ainumõeldaval viisil, sest olukorras, kus kuu aega enne eelarve riigikogule esitamise tähtaega polnud veel täiesti selge, kuidas arukalt hakkama saada esimese üheksa miljardi krooni suuruse kärpega, ei oleks eelarve täiendav, nelja miljardi suurune kärpimine enam mõeldav olnud.

Vähemalt mitte kiirkorras ja ratsionaalselt. Tekitavad ju senisedki kärpekohad mõnikord tõsiseid kahtlusi.

Jagan Eesti Panga seisukohta, kui ta väitis, et antud lubadustest on kõige väärtuslikum lubadus hoida eelarvet tasakaalus.

Kui aga vaadata kolme ülejäänud kaalukausil olnud lubadust, on kõige enam kahju vast maksuvaba miinimumi paigalejätmisest. On ju maksuvaba miinimum aasta jooksul kümmet protsenti ületava inflatsiooni tõttu vähenenud ja õigluse nimel oleks seda tulnud indekseerida.

Rahvastikuprobleemidele mõeldes võib kahju tunda ka sellest, et maksuvabastuse ulatuse viimine esimese lapseni jäi ära, kuid siiski tasub meeles pidada, et see ei ole lastega puudust kannatavate perede toetamisel just kõige efektiivsem viis, pigem vastupidi. Majandusraskuste ajal aga on vaja jätta nappe ressursse just puudustkannatavate laste abistamiseks.

Mis aga puutub üldise maksumäära üheprotsendilisse kärpesse, siis siin on täiesti selge, et selle ärajäämine aitab tarbimise poolelt inflatsiooni alla suruda, ning on seeläbi alla keskmise sissetulekuga inimeste toimetulekule praktiliselt tähenduseta.
Ettevõtjatel on aga lähiaastatel palju enam mõtlemisainet kui see, kas nende dividende maksustatakse ühe protsendipunkti võrra kõrgemalt või mitte.

Kui ettevõtjaid maksude juures tuleval aastal midagi tõsiselt häirida võib, siis selleks on need poolteist miljardit, mis neil ettevõtete maksustamise korra muudatuste edasilükkamise tõttu tuleb nüüd ikkagi ära maksta.

Kuid eelarve tasakaalu üle otsustamisel tuleb meil täiendavalt arvestada veel ühe ebameeldiva asjaoluga – me ei tea ju praegu kuigi hästi, mis saab edasi. Me ei kontrolli ju ise mängu kuigi hästi. Ei kontrollinud siis, kui tekkis mull, ega ka siis, kui see lõhkes.

Ehk autokesksele Eestile arusaadavamas keeles – me läksime rallit sõitma ilma amortideta autoga, ja kui amortidega majanduste kõikumiste amplituud on aimatav ja toimub mõne protsendipunkti piires, siis amortideta majandustel kuni viis korda suurem ja ettearvamatu.

Rahandusministeerium prognoosib selleks aastaks paari protsendi suurust sisetoodangu vähenemist ja tulevaks aastaks 2,6% suurust majanduskasvu. Ettevõtjad vaidlevad viimasele arvule vastu.

Vaadates maailmamajanduse arenguid, tundub, et ettevõtjatel on õigus, sest lootused ekspordi kasvule toetuvaks majanduskasvuks näivad tõepoolest olevat minimaalsed.
Finantskriis maailmas ei ole ju veel kulmineerunudki ning reaalmajandus pole kunagi varem kosuma hakanud, kui seda teevad finantsturud.

Seetõttu ei looda maailmas sisuliselt mitte keegi, et maailmamajandus kasvaks tuleval aastal kiiremini kui tänavu. Pigem hoitakse hinge kinni ja loodetakse, et võib-olla õnnestub valitsustel ja keskpankadel arenenud maailma kummitama hakanud languse ohust päästa.

Seetõttu on peaaegu võimatu ette kujutada, et Eesti majanduskasvu taastumine võiks tuleval aastal hakata toetuma just ekspordi kasvule. Läheb ju Eesti eksport just nendelesamadele surve all olevatele turgudele.

Paraku peame ka paremate aegade saabumisel ekspordile lootmisel arvestama uute probleemidega. Nimelt on kahe möödunud aasta inflatsioon ära röövinud suure osa Eesti konkurentsivõimest ja ettevõtete kasumlikkusest.

Ettevõtjad ei ole suutnud vastata töö tootlikkuse suurendamisega nendele väljakutsetele, mida on kaasa toonud tööjõu vabast liikumisest, raha tormilisest sissevoolust, riigi ning erasektori nõudluse kiirest kasvust põhjustatud tootmissisendite kallinemine.

Tänasel Eestil Euroopa ettevõtjate jaoks enam arvestamist väärivat kulueelist ei ole. Seega ei ole meil ekspordile toetuva majanduskasvu käivitamiseks muud võimalust, kui hakata samm-sammult üles ehitama senisest enam lisandunud väärtust andvat eksporttööstust.

Seda nii olemasolevates majandussektorites, kus see võimalik on, aga ka uutelt kohtadelt, kui on ideid, teadmisi, pealehakkamist, oskusi ja raha. Kuid aega kulub selleks igal juhul.

Meie õnnetuseks on sama raske tuleval aastal näha majanduskasvu mootorina ka sisetarbimise kasvu. On õige, et sisenõudlus on praegu mingil määral mitte raha puuduse, vaid psüühika poolt alla surutud, kuid oleks vist asjatu loota, et eelarve kärped, koondamised avalikus sektoris ja languse ajal paratamatud pankrotid erasektoris ettevaatlikumaks muutunud tarbijat kulutama kutsuks.

Liiatigi veel nii suures ulatuses, et see saaks korvata aastas mitmekümne miljardi krooni võrra kasvanud erasektorile antud laenude jäägi kasvu ning tagasiminekut tööstussektoris.
Võib päris kindlalt öelda, et sellist laenudel põhinevat sisenõudluse kasvu, nagu meil oli kaks viimast aastat, enam niipea ei tule, ja Eestile olekski parem, kui õpiksime elama oma võimete kohaselt ja kasutama laene eeskätt riigi ülesehitamiseks ja nii, et nende võtmine end ka ära tasub.      

Lõpuks peame endale ka tõtt tunnistama. Meie tänaste probleemide põhjus ei ole niivõrd avalike kulutuste või riigiaparaadi ega maksude ebaproportsionaalses suuruses SKT suhtes (need kõik on Eestis ELi kõige väiksemate hulgas ega saa seetõttu Eestit teistest halvemasse olukorda asetada, veel enam – praegu läheb ELis kõige halvemini peamiselt neil riikidel, kellel on maksukoormus jne võrreldav Eesti omaga).

Samuti mitte meie vaesuses (oleme sama rikkad, nagu olid rikkad riigid siis, kui me neid kakskümmend aastat tagasi piiri tagant kadedalt vaatasime) ega ka maailmamajanduse tsüklilisuses, vaid selles, et me oma võimaluste kindlaksmääramisel ei osanud enda ja laenatud raha, investeerimise ja lihtsa kulutamise vahel vahet teha.

Selles, et meil ei ole nii tugevat ja konkurentsivõimelist majandust, mis suudaks meile kindlustada toimetuleku eelmiste aastate tasemel; et me justkui lootsime, et konkurentsivõimeline majandus tuleb koos välisraha sissevooluga tasuta kaasa. Loomulikult ei teeks paha ka see, kui meie avalik sektor oleks ratsionaalsem ja efektiivsem.