Pühapäeval hukkus Tartumaal autorataste all 32-aastane teatrikunstnik Mihkel Ehala (5. jaanuar 1978 – 9. august 2010), kes sel sajandil oli kujunduse ja selle kaudu ka hinge andnud mitmekümnele teatrietendusele enamikus suurematest ja väiksematest Eesti teatritest.
Viljandist pärit, viimastel aastatel Tartumaal elanud Ehala lõpetas 1996. aastal Viljandi Paalalinna gümnaasiumi ning 2005. aastal Eesti Kunstiakadeemia stsenograafia alal. Töötanud EKA ajal neli aastat Linnateatris butafoor-dekoraatorina, valis ta teatrikunstnikuna vabakutselise tee. Eriti nõutud oli ta kodulinna Ugala kõrval ka Võrus ja Rakveres, aga jõudis lava kujundada ka Endlas ja Vanemuises ning pealinnas VATist draamateatrini.
Ehala teatritööd torkasid silma värskete, omanäoliste lahenduste poolest, ta nägi etendused läbi ja jättis kujunduseks teemale iseloomulikemad elemendid, teisest küljest oli tema lavakunst lihtne ja hubane. Viimaseks tööks jäi 30. juulil esietendunud Urmas Lennuki autorilavastus Tammsaare ainetel «Vargamäe varjus». Lennuk oli Taago Tubina ja Priit Võigemasti kõrval üks neid lavastajaid, kes Mihkli vaadetega elule ja kunstile eriti klappis.
Ehala lavakunstinäiteid: «Helesinine vagun» (lavastaja: Taago Tubin, esietendus: Ugala 2003), «Vend Aljoša» (Kaarin Raid, Ugala 2004), «Terrorism» (Priit Võigemast, Ugala 2004), «Kosmonaudi viimane teade» (Andres Noormets, Endla 2005), «Neli aastaaega» (Kaarin Raid, Ugala 2005), «Ilma luuminõ & muu äri» (Taago Tubin, Võru Teatriateljee 2005), «Kiirgav linn» (Taago Tubin, Draamateater 2006), «Lumumm» (Peeter Rästas, Rakvere Teater 2006), «Painaja» (Tarmo Tagamets, Võru Teatriateljee 2006), «Castrozza» (Taago Tubin, Võru Linnateater), «Runar ja Kyllikki» (Taago Tubin, Ugala 2008), «Vääärviid» (Ago Soots, VAT Teater 2009), «Ja päike tõuseb» (Janika Juhanson, Rakvere Teater 2009), «Jäneste kirik» (Urmas Lennuk, Rakvere Teater 2009), «Hecuba pärast» (Priit Võigemast, Linnateater 2009), «Homme näeme» (Priit Võigemast, Linnateater 2010), «Vargamäe varjus» (Urmas Lennuk, Rakvere Teater 2010).
Kuivõrd Ehala ei pingutanud avalike näituste korraldamisega (mõni neist jäi koduseinte ja sõprade vahele), oli ta varjus maalikunstnikuna. Ometi oli ta sel alal andekas ning isikupärane.
2005. aastal tutvustas Elin Kard Ehala «Pildinäitust» Hobusepea galeriis nii: «Ehala tundub arvavat, et topelt ei kärise, ja ega ta nii väga eksigi: gootikat ihalevad tegelased mullakarva maalidel saavad pimedas toas kurjakuulutavalt hiilgavad silmad ja suu, pildimüstikute arsenali kuuluvatele ängistavatele tegelastele on võltshambad suhu ja plastmasskulinad kaela pandud.
Kuna Ehala eesmärgiks ei olegi vaatajasse õudust ja õõva sisestada ning ta ise kogu selle krempli juures veel siiralt õnnelik suudab olla, siis on saavutatud üledoos oma ülesande täitnud.»
Mulle oli Mihkel sõber. Tema ümber tekkis õdus õhkkond. Ta oskas iga hetke kujundada eriliseks, pidulikuks ja pühendatuks, muutes samas asjad lihtsaks, mugavaks ja humoorikaks. Mihkel oskas seltskonnas alati kõik pinged maha võtta nakkavate naeruhoogudega või kõigist argiasjust suuremate õlalepatsutustega. Üldse oli ta inimene väljaspool õelust ja väiklust. Üks asi veel: mehel oli šnitti. Sellisena jääb ta meelde.