Hardo Aasmäe teab hingerahu retsepti

Teadmiste varamu: nende raamatute sisu on Hardo Aasmäe vastutada. Foto: Peeter Langovits

Eesti Entsüklopeediakirjastuse juht Hardo Aasmäe hoiatab teadmistepäeva eel: teadmised iseenesest ei õpeta veel mõtlema. Mis siis on vaja, et langetada elus tarku otsuseid ja liikuda õiges, soovitud suunas?

Hardo Aasmäe kerkis pöördelistel laulva revolutsiooni aegadel nagu komeet Eesti poliitikataevasse.

Ajas Moskvas rahvasaadikuna NSV Liitu laiali – olles seda enne sisemiselt õõnestanud väikeettevõtluse eestvedaja ja taganttõukajana – ning juhtis Tallinna linna ajal, mil kütmiseks nappis masuuti ja autodele ei jagunud bensiini.

Aga nagu ta komeedina esile kerkis, nõnda ta komeedina ka üldsuse silmapiirilt haihtus. Põhjus, miks ta poliitikast taandus, seisneb tema sõnul selles, et omariikluse taastamisega kadusid meeli erutavad teravad otsustussituatsioonid.

Ent see ei tähenda, et valge juuksepahmaka poolest tuntud Aasmäe oleks vait jäänud või kadunud.

Otse vastupidi. Jah, ta peab küll ennast üksjagu üksiklaseks, ent tema sõnavõttude ja kirjutiste ampluaa on harvanähtava amplituudiga, ulatudes Nord Streami kahtlasest gaasiprojektist ja ääremaastumise vältimisest teemadeni, milles peitub keskpärasuse elujõud ning miks peavad mehed saama naistest suuremat palka.

Selline teemade diapasoon on igati sobilik mehele, kelle juhtida on Eesti teadmistevedur, Eesti Entsüklopeediakirjastus.

Alguseks mälukontroll. 1989. aastal avaldas Järva Teataja teist loo «Mees, kes kukub jalgadele». Kas mäletate, kust tuli selline pealkiri?

Seletasin väiksele ringile, et maailmas on üks reegel: kui ei aita nõu, siis aitab jõud. Tegelikult on sageli vastupidi: kui ei aita jõud, aitab nõu.

Maailmas esineb näiliselt palju standardolukordi, aga selleks, et tulla neist välja, peab olema leidlik. Kui olin Järvamaalt valituna Liidu rahvasaadikute kongressil Moskvas, oli meil üks ülesanne: lootusetus vähemuses saada kätte see, mis meile vaja, lahkuda ja mitte vaadata tagasi. Kujutelm, et lähed suurt riiki muutma ja siis saad oma osa kätte, on ekslik.

Meil, keda on üks miljon, puudus vastutus selle kolossi ees, mida nimetati N. Liiduks, ja meil puudusid igasugused võimalused seda lõplikult muuta. Ainuke, mida teha saime, oli muuta olusid sedavõrd, et võtta ära oma osa.

Seega, lootusetus vähemuses aitab ainult nõu. Ja seal tuleb kukkuda jalgadele, sest muid võimalusi ei olegi.

Praegu peaks te jalgealune olema tuline, sest TEA Kirjastus on hakanud teie juhitavale Eesti Entsüklopeediakirjastusele konkurentsi pakkuma. Kes siin kukub jalgadele?
Nad teevad meie hinnangul eilset asja, korrata mugandatud kujul «Eesti entsüklopeediat».

Neil on märksõnu 60 000, aga juba sõjaeelne entsüklopeedia sisaldas 75 000 märksõna. «Eesti entsüklopeedia» kogu teabevaramu sisaldab praegu umbes 160 000 märksõna. Saan aru, et neil tekkis mingi äriline mõte.

Aga on selge, et entsüklopeedia edasiarendused on eelkõige küberruumis. Sel sügisel tuleb meil välja «Eesti entsüklopeedia» veebiversiooni avaprojekt A-st Y-ni. Aga kui nemad jõuavad Y-ni aastaks 2013, siis on see minu hinnangul täiesti eilne päev.

TEA Kirjastus ei loo sisu, vaid see on kommertsettevõtmine. Entsüklopeedia tegemine ei saa olla päris kommertsettevõtmine, sest kui ta on väga kommertslik, ei saa ta olla usaldusväärne.

Vaatasin «Eesti entsüklopeedia» isikunimede registrit ega leidnud sealt teie nime. Miks?

Paljud mu sõbrad on öelnud, et olen varjulise eluviisiga. Olin küll laulva revolutsiooni keeristes kogu aeg pildil, aga siiamaani pole leitud minust korralikku portreefotot tollest ajast, et panna Tallinna linnapeade pildirivisse. Sinna on pandud üks hoopis hilisem pilt. Ma olengi vist loomult natuke üksiklane.

Kui teha teist entsüklopeedia artikkel ja lisada sinna mõni huvitav fakt, mida teie kohta ei teata, siis mida ise välja pakuksite?

Ma ei tea, kas seda teatakse, aga pidin 1989. aastal Eestist mõneks ajaks ära minema. Oleksin peaaegu läinud, aga siis pandi mind Tallinna linnapeaks. Nüüd on «Mnemoturniiri» küsimus: kuhu mind kutsuti? Olin tollal Mainoris peadirektori asetäitja teaduse alal.

Ameerika see vaevalt oli, Soome ka mitte. Pakuksin kas Iraan või Põhja-Korea.
Mind kutsus Kasahstani kommunistliku partei keskkomitee teiseks sekretäriks Nursultan Nazarbajev.

Kasahstan jääb ju enam-vähem Iraani ja Põhja-Korea vahele.
[Kasahstani praegune president] Nazarbajev on huvitav mees ja vilunud poliitik. Ütlesin talle, et teine sekretär on ju venelase koht, ta peab olema kohapeal Moskva valvur.

Tema ütles, et kuidas venelase koht – see on internatsionalisti koht! Tema idee oli selles, et tuua sellele kohale inimene Eestist, ja selle inimese ainuke ülesanne oleks olnud viia Kasahstan üle täielikule isemajandamisele Eesti IME mudeli järgi. Samuti polnud tal vaja enda kõrval Moskva valvurit.

Mind on alati hämmastanud teie laialdased teadmised. Kas on ka mõni valdkond, kus te end eriti koduselt ei tunne?

Eks ikka. Olen suhteliselt kehva kunstis. Olen elus kirjutanud küll ühe näituse retsensiooni, aga tegin seda kunsti nautija seisukohalt.

Mul ei ole väga tugevat tehnilist haridust. Keskkoolis õppisin siiski elektrotehnikat, nii et sain teise või kolmanda kategooria elektriku paberid, aga tehnika vallas jagan vaid üldisi põhimõtteid.

Tartu Ülikoolis õppisin majandusgeograafiat, kus oli õppekavas kolm eri valdkonda: täppis-, loodus- ja ühiskonnateadused. Majandusgeograafia oli tollal kõrgem üldharidus.

Selle ala esindajaid on olnud Eesti Pangas, Eesti valitsuses, igal pool, sest see annab väga tugeva põhja.

Millegipärast tekib mul tunne, et olite juba lapsepõlves kirglik lugeja. Kas oli nii?
See oli sundolukord, sest 16. eluaastani olin hirmus viletsa tervisega, üks õnnetus teise otsa. Viis korda öeldi emale, et ma suren kohe ära. Kui sa oled kodus ja haige, siis mida sa ikka teed – loed raamatuid.

Väga suur juturaamatute lugeja ma ei ole, aga siis, kui olen tujust ära või kui on keerulised olukorrad, hakkan lugema just ilukirjandust. Sest õige otsuse tegemiseks ei aita piltlikult öeldes uute teadmiste pähetuupimisest, pigem pead suutma üldistada. Ja kunst on maailmas kõige suurem ning jõulisem üldistusvorm. Miks muidu on välimäärajates kõik pildid joonistatud, mitte fotod?

Elus on nii, et kui inimene on mõelnud, üldistanud ja jõudnud õigele järeldusele, siis tal on õigeks tegutsemiseks mingi võimalus. Kõik ei pruugi küll alati välja tulla, kui näiteks olud ei ole vastavad või koostöö ei suju.

Aga kui sa mõtled juba algul valesti, pole mingit õiget tegutsemise varianti olemas. Seepärast on mõtlemise tähtsus erakordne.

Kuid selleks, et mõelda, on ju vaja siiski teadmisi.
Seda niikuinii. Aga teadmistega on nõnda, et need iseenesest ei õpeta mõtlema. Mõtlemise oskus tuleneb pigem filosoofiast. Et korralikult, süstemaatiliselt ja ökonoomselt mõelda, on vaja head filosoofilist tausta. Filosoofia tähtsus mõtlemises on suurem, kui me arvame.

Kui sul on mõtlemise võime ja oskus, siis tajud, et oot-oot, ma ei saa veel järeldust teha, mul on vaja veel seda ja toda teada. Sa saad aru, mis sul puudu on, mida on vaja veel otsida.

Kas tegelete pidevalt oma teadmistepagasi täiendamisega?
See on mu harjumus.

Mul on peatsis mõned raamatud, mida õhtul loen. Need raamatud on teinekord võib-olla päris kummalised ja avardavad maailmapilti. Ma ei tea, kas seda lehte panna, see võib mõjuda jõhkralt, aga kui Gruusia sündmused lahti läksid, siis – jälle «Mnemoturniiri» küsimus: mis raamatu ma välja võtsin, et sellest võiks kasu olla?

Äkki Anne Applebaumi «Gulag» või Simon Montefiore «Noor Stalin»?
Ei, võtsin Adolf Hitleri «Mein Kampfi» venekeelse väljaande, mille ostsin Moskvast Punase väljaku äärest endise Lenini muuseumi trepi peal raamatuletist. Hakkasin huviga vaatama, mis toimub, ja võin öelda, et Venemaa mõtteviis on sealt paljuski šnitti võtnud. See, mis Venemaal on sündimas, omab tuntavaid natsismi sugemeid.

Mis see teile isiklikult annab, et suudate igasuguste maailma asjade üle sügavalt mõelda, üldistada ja järeldusi langetada?

See annab hingerahu. Siis ei tule sulle midagi ootamatut, elu ei saa pakkuda ebameeldivaid üllatusi.

On üks põhimõte, mida peab Venemaa puhul teadma. Asi on selles, et Vene riiklik mõtteviis, mis on aastasadu vana, ei saa jutust aru. Igasugust juttu ja kõnelemist käsitletakse Vene riiklusteadvuses nõrkusena. Kui sa astud nende vastu aga reaalse sammu, siis on kohe teine jutt.

Kui palju aitab Venemaa mõistmisele kaasa see, et olite Liidu rahvasaadik?
See täiendas mu pilti, sest ülikoolipõlves käisin Venemaa otsast otsani läbi. Olen Kaug-Idas olnud ekspeditsioonil kümmekond korda, paar korda Tšukotkal, Kamtšatkal, Kesk-Aasias.

Mul oli Liidu rahvasaadikute kongressil kerge olla, sest tundsin üldjoontes enamikku rahvastest. Mul oli neenetsitega hea rääkida, kasahhidega, grusiinidega, kellega tahes.

Olin rahvasaadikute kongressil Eesti poolt sekretariaadis. See oli poliitbüroo käepikendusena intriigide pesa – väga õpetlik.

Mul oli kongressil hulk aega tunne, et midagi tuttavat tuleb ette. Ja siis ühel hetkel lõikas: üldvaguni mentaliteet! See oli ühiskonna ülakihtidesse välja jõudnud. See oli ühiskond, kus poliitiline eliit kujundati paljuski töölistest ja talurahvast. Too äratundmine aitas mind palju. Kui selle ära tabasin, oli kõik edasine küllaltki lihtne.

Olite NSV Liidus väikeettevõtluse sissetooja. Kuidas see sai võimalikuks?
Pead kõigepealt süsteemi tundma, et hakata asja ajama. Eestis hakati arglikke majandusuuendusi tegema 1980. aastate algul, kui kõigile oli selge, et vanaviisi enam jätkata ei saa.

Ja Kremlis oli see võib-olla kõige selgem, aga nemad seal mõtlesid, kuidas jätkata uuendustega nii, et neid ajaloos maha ei kantaks.
Tollane hetk oli ülisoodne. Nagu siis ütlesin: keegi ei julgenud olla vastu, aga keegi ei teadnud, kuidas olla poolt.

Olin Mainori osakonnajuhatajana kuude viisi Moskvas, NSV Liidu tippametnikud vestlesid minuga tundide viisi. Täpselt ei mäleta, aga keegi küsis, et kuidas parteikomiteel ei ole enam mingit rolli väikeettevõtte juhi määramisel. Küsisin vastu, kas olete lugenud Lenini kirja Gorkile Capri saarel.

Ülikooli ajal vihastasin kord partei ajaloo peale, läksin raamatukokku ja lugesin Lenini teosed kaanest kaaneni läbi. Neist, mis olid kohustuslikud artiklid, jäi Leninist veidigi korralik mulje. Aga kui loed kõike, siis näed, kui harimatu, ebajärjekindel, konjunktuurne ja ebainimlik ta oli.

See oli tohutu lustakas kiri. Gorki kirjutas, et tal on kopsud haiged ja et teda ravib üks Venemaalt lahkunud bolševik, kes on arst, millele Lenin vastas, et ravida tuleb lasta oma ala asjatundjatel, mitte bolševistlikel posijatel. Seda ma siis Moskvas ütlesingi. Mu vastas olnud mees kirjutas lõpuks paberile sõnatult alla.

Tallinna linnapeana teisaldasite palju monumente. Kuid õnnestus kõik minema viia – peale ühe?

Jah, lasin ära viia Lenini, Kingissepa, Kalinini, Nikonovi, Lauristini... Aga seda ei saanud teha nii, et ütled, et viid ära. Siis tuleks pahandus. Igale asjale oli enne kavandatud projekt. Nii tehniline, et nad viga ei saaks ja kõlbaksid tulevikus panna näiteks muuseumi, kui ka poliitiline. Kui tehniline kava on valmis ja poliitiline projekt on läbi mõeldud, jääd ootama poliitiliselt õiget hetke.

Nõukogude väeosadel oli käsk kaitsta Lenini kujusid ja Teise maailmasõja mälestusmärke. Sain väga hästi läbi Tallinna garnisoni ülema Juri Beloviga, kes oli erakordselt haritud ja intelligentne ohvitser.

Ta ütles, et tal on käsk saata soomustatud piilkond neid objekte kaitsma. Rääkisime temaga kaks päeva – ei tahtnud tol hapral hetkel ka mingit mäsu. Siis ühel hetkel helises mul telefon. Belov ütles lühidalt: minu eriosakonna meestel, kes varjatult Leninit valvavad, on lõuna sellest kellaajast selle kellaajani. Tõstsin kohe teise telefonitoru, kõik oli valmis.

Sellepärast võetigi Lenin imelikul lõunaajal maha.
Pronkssõduri oleks võinud panna viimase Vene sõjaväe ešeloni viimase vaguni viimasesse tamburisse, teha sellest pilt, ja see oleks olnud kõigi maailma entsüklopeediate sümbolfoto Nõukogude vägede Eestist lahkumisest. Aga tolleaegne poliitiline juhtkond magas selle kergemeelselt maha.

Millised on praegu teie poliitilised vaated?
Leian, et vasak- ja parempoolsus on 20. sajandi relikt – need on iganenud nagu ka massiparteid. Kui Euroopas teha poliitiline lageraie, näiteks parteid teatud ajaks ära kaotada, siis ei taastuks nad enam endisel kujul, sest nende järele ei ole vajadust.

Parempoolne maailmavaade, mis on isikukeskne ja kodaniku poole pööratud näoga, ja vasakpoolsus, kus ühiskond peab inimeste eest hoolitsema, olles ühiskonnakesksem, minu meelest tänapäeval enam ei tööta. Sest üleilmastumise ja demokraatiaga on seotud kaks olulist asja. Esiteks, demokraatia ei ole lihtsameelsete inimeste jaoks.

Sellepärast, et demokraatias on kõigil õigus väljendada oma vaateid ja huvisid. Aga kõige klassikalisem huvi väljendus on reklaam. Reklaam ei tohi olla eksitav, kuid ta ei ole kogu tõde. See tähendab, et demokraatia eeldab tegelikult seda, mida klassikaliselt on peetud parempoolseks poliitikaks.

Vasakpoolsed massiparteid on tekkinud ühiskonnas, kus haridustase ei olnud piisavalt kõrge. Nad tekkisid vastukaaluks, et kaitsta lihtsat inimest. Tal on küll valimisõigus, aga ta ei suuda seda teostada ses mõttes, et ta teeb oma valikuid piisava põhjendatusega, sest ta ei saa seda puuduliku hariduse tõttu teha. Lihtsameelsust kasutati ära.

Nüüd, kui kõrgharidusega inimeste osa päratu kiirusega kasvab, väheneb see [lihtsa inimese kaitsmise] vajadus. Rohkem saadakse ise hakkama.

Teie jutust võib järeldada, et meie kallis Euroopa on üksjagu ajast ja arust.
Ärme ülehindame Euroopat. Seal on lihtsameelseid inimesi rohkem kui meil.
See nutt ja hala, et millal me saame tõeliseks eurooplaseks, tuleb unustada. Kes see eurooplane siis on – kas väikekodanlik lihtsameelne valija, kes on kusagil massiparteis ja hääletab, nagu öeldakse? Kas see on see, mis juhib meid tulevikku? Loodan, et see on minevik.

CV Hardo  Aasmäe 

Eesti Entsüklopeediakirjastuse peatoimetaja, juhatuse liige Sündinud 11. veebruaril 1951 Läänemaal Matsalu lahe ääres Lõpetanud Tartu Riikliku Ülikooli majandusgeograafina Töötanud 13 aastat Mainori büroos

Olnud aktiivne Rahvarinde tegelane Tallinna linnapea 1990–1992
NSV Liidu rahvasaadik 1989–1991, Thbilisi veresauna uurimiskomisjoni aseesimees
Juhtinud nn Aasmäe komisjoni, kes võttis Eestis üle KGB arhiivid

Pronkssõduri ümarlaua kaasjuhataja Eesti Rooma Klubi president Tarkade klubi liige
Lugenud tudengipõlves läbi kõik Edgar Kanti ja Lenini teosed
Abikaasa Maarja on Eesti Entsüklopeediakirjastuse loodusteaduste toimetuse juhataja
Tütar Õie-Mari on Tartu Ülikoolis rahvusvaheliste suhete magistrant

Hardo Aasmäe, mis saab Venemaast?

Venemaa seis on selline: 2007. aastal andsid 42 protsenti riigieelarvest nafta ja gaasi eksportlõivud.

Kui Venemaal on valida, kas anda need loodusvarud raha eest välisturul ära või võimaldada neid oma inimestel kasutada, siis ta on valinud äraandmise. Venemaal on ainult neli föderatsioonisubjekti, mille hulka ei kuulu Moskva ja Peterburi, kus ei ole energiapiirangut. Ei ole piisavalt elektrit. Ei ole võimsusi.

[Liberaalsete reformide ideoloog] Anatoli Tšubais lasi Peterburi alla ehitada elektrijaama, mis esialgu jäi seisma.

See oli kavandatud gaasile, aga gaasi ei ole piisavalt. Venemaa gaasi aastabilansis on puudu 70 miljardit kuupmeetrit, et täita oma eksportkohustusi.

Selleks, et mõista, mis see on, siis Eesti tarve on umbes miljard kuupmeetrit aastas. Seda gaasi on võimalik saada Kesk-Aasiast, aga nemad annavad seda uuest aastast Euroopa hindadega miinus transport. Gruusia sõja ajal on Gazpromi aktsiate väärtus langenud maailmas kolmandalt kohal seitsmendale.

Veel üks oluline asi: Venemaa sõjatööstuskompleksi intellektuaalne potentsiaal on ealt keskmiselt 60-aastane. See tähendab, et kui vaadata Vene sõjatehnikat, siis tegelikult uusi relvasüsteeme ei ole. Neil on 1970.–1980. aastate relvasüsteemid, ilusasti ülevärvitud. Oskajaid inimesi on aga vaja eelkõige kosmose ja raketivägede korrashoiu ja arengu tarbeks.

Viie aasta pärast ei ole nad suutelised oma vana tehnoloogiat isegi hooldama. Ja seda pole ka kusagilt sisse osta, sest osa nende kosmosetehnikuid, -insenere ja -teadlasi, kuuldavasti 20 000 inimest, on läinud Hiinasse tööle. Hiinlased ei mõista nalja, selliseid mehi ei lasta sealt tagasi.

Tegelikult on venelased väga kehvas seisus. See, et nad Gruusiale kallale läksid, on sisekriisi väline ilming.