Tiina Tammer: kas raamatule kehtestatakse saastemaks?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kahju on Eesti Vabariigist, kui selle peaminister peab kultuuri «tarbimiseks ja saastamiseks».
Just nii põhjendas Andrus Ansip 28. augusti Eesti Päevalehes Reformierakonna nõudmist kehtestada kultuuriürituste piletitele, raamatutele ja ajalehtedele 18-protsendiline käibemaks senise viie protsendi asemel. «Me oleme alati olnud tarbimise ja saastamise maksustamise poolt ja vastu ettevõtliku vaimu maksustamisele,» tsiteerib ajaleht peaministrit. Ettevõtlik vaim on peaministri arvates ravimimüüjatel ja majutusteenuste pakkujail, kellele ta 9-protsendilist käibemaksumäära lubab.
Mina olen raamatukirjastaja, seega ühiskonna saastaja raamatutega. Olen seda tööd teinud üle kümne aasta. Nii küünilist suhtumist raamatusse kui peaminister Ansipilt pole ma seni üheltki Eesti riigi juhilt veel kuulnud. Pigem vastupidi, alates president Lennart Merist, kes kirjasõnasse ja ka selle vahendajasse lugupidamisega suhtus. Ning see suhtumine oli vastastikune.
Raamatukirjastajad on oma tööd armastavad inimesed. Üldiselt tagasihoidlikud, kuid kindlasti samuti ettevõtliku vaimuga, sest muidu ei ilmuks Eestis enneolematult palju väärt emakeelseid raamatuid. Suur osa kogu maailma kirjandusparemikust on ka Eesti lugeja laual. Ainult et kirjastajad ei tao iga raamatu ilmumise puhul endale rusikatega vastu rindu. Ei ole nad ühiskonnas arvamusliidreiks tikkunud ega küsita neilt ka leheveergudel: «Tšau, mis teed?» Nii saab oma põhitööle keskenduda.
Kuid elu on näidanud, alati ei tohi pead õlgade vahele tõmmata ja nägu teha, et midagi pole juhtunud. Eestis on paraku nii, et kui sa ise ennast ei kiida ja tähtsaks ei räägi, siis hakatakse sinusse suhtuma kui pisut kohtlasesse ning su töödki ei võeta tõsiselt. Olen ise pidanud tõdema, et raamatuesitlus või -näitus pole isegi kultuuriministrile olulised, teistest tähtsatest riigitegelastest rääkimata. Kui see raamat või näitus just neist enestest ei ole.
Mida siis teha? Nõustuda 18-protsendilise raamatute käibemaksuga kui paratamatusega? Ja pidada end seejuures veel täisväärtuslikuks eurooplaseks?
Kui vaadata tabelit, kus on kirjas 2007. aasta andmed Euroopa Liidu liikmesriikide käibemaksu ja raamatutele kehtestatud käibemaksu kohta, siis vaid Bulgaarias, Taanis ja Slovakkias on raamatute käibemaks võrdne riigis üldiselt kehtestatud käibemaksuga.
Ettepanek tõsta Eestis raamatute käibemaks viielt protsendilt
18 protsendile tähendab raamatu hinna olulist tõusu. Ning vaevalt tähendab see tõus lisamiljoneid ohtrate poliitiliste lubaduste tuhinaga kärssama läinud riigi rahakotti.
Küll aga tähendab see tõus, et raamatuid ostetakse ja loetakse vähem. Ja siis veel vähem. Ja veel vähem. Ning see ei ole ainult äri või tarbimise küsimus.
See on küsimus riigi ja rahvuse elujõust. Ka see on sisejulgeolek.
Kui praegused otsustajad astuksid läbi rahvusraamatukogus 1.–14. septembrini Eesti Kirjastuste Liidu korraldatud näituselt «Raamat Eesti Vabariigile», kus väljas vaid väike valik uue Eesti ehk 17 aasta jooksul kirjastatud olulisi raamatuid, mõistaksid ehk nemadki, et raamat on osa kultuurist. Ja see ei ole saastamine.