Urve Eslas: taevast faksitud Christie

Foto: .

Tsensuur on vähemalt sama populaarne teema kui vandenõud. Kui Itaalias laseb peaminister Silvio Berlusconi Giovanni Battista Tiepolo maalil rinna kinni katta, leidub kindlasti keegi, kes leiab, et tegu on katsega kunsti tsenseerida. Kui Eestis solvavaid internetikommentaare kustutatakse, siis on alati mõni, kes arvab, et see on katse piirata rahva võimalusi oma arvamust avaldada.

Ja kui kirjastus Varrak annab välja Agatha Christie raamatu «Kümme väikest neegrit» ning muudab selle pealkirja Christie pärijate soovil «Ja ei jäänud teda ka», siis leitakse, et tegu on ennekuulmatu teoga – kirjastus on asunud kirjandusklassikat tsenseerima. Tuletatakse meelde nõukogudeaegseid raamatukärpeid ja räägitakse uuest, poliitilise korrektsuse tsensuurist.

Aga nagu vandenõude puhul, nii on ka need, kes muutuste taga üksnes tsensuuri näevad, järeldustega kiirustanud. See, et raamatute järgnevad trükid võivad võrreldes esimesega muutusi sisaldada, ei ole harukordne. Kuni seda teeb autor (või pärijad või muud, kel selleks õigus), oleks seda ennatlik alati tsensuuriks nimetada.

Muudatusi juba ilmunud raamatutes tehakse üsna erinevatel põhjustel. Kui Christie lainel ajaviitekirjandusega jätkata, siis Briti kirjanik Terry Pratchett kirjutas 43-aastasena ringi oma 17-aastasena avaldatud «Vaibarahva» – üks põhjus oli tema kasvanud populaarsus ja lisandunud vastutustunne. 1939. aastast, mil Christie oma raamatu kirjutas, on palju muutunud – muutunud on olukord maailmas, lugejad, keel, ja mõni sõna on saanud tähendusvarjundi, mis võib hakata kogu teksti mõjutama suunas, mis alguses plaanis ei olnud.

Kui rääkida aga teadus- või õppekirjandusest, siis on lisandused ja muutmised üsna tavalised. Seda, et koolis geograafiat, matemaatikat ega astronoomiat Ptolemaiose raamatute järgi ei õpetata ning et ajalooõpikuid aeg-ajalt ümber kirjutatakse, me teame ja tolereerime, aga miks mitte seda, et ümber kirjutatakse mõni ilukirjandusteos?

Arvamus, et raamatuteksti muutmine on taunitav ja üksnes tsensuuri tulemus, põhineb usul, et raamatusse kirja pandud tekst on igavene ja muutumatu. Aga kui juba usust rääkida, siis arutati 2001. aastal selle üle, kas seoses Surnumere kirjarullide leidmisega oleks vajalik Piibli mõned osad uute avastuste valgel üle vaadata või mitte.

Toona ütles üks arutlusgrupis osalenud Sheffieldi ülikooli teadlane, et vaid äärmuslased võivad uskuda, nagu oleks tegu taevast faksitud tekstiga, milles sõnagi muuta ega parandada ei tohi.

Miks siis usutakse, et Christie tekst taevast faksitud on?