Chingiz Ismailov: Moskva haare Kaukaasia üle
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
NSV Liidu lagunemise ajal tõstsid mitmes vabariigis pead rahvuslikud separatistid, kelle peamine eesmärk oli suveräänse riigi loomine. Venemaa purustas relva jõul tšetšeenide ja inguššide tahte ning pani ametisse Moskvale meelepärased režiimid, kellele tagati autonoomia.
Dnestri-äärses, Mägi-Karabahhis, Lõuna-Osseetias ja Abhaasias tingis konflikti paljuski venelaste sõjaline toetus ja nende vahetu osalemine. Nii suutsid separatistid de facto kindlustada oma iseseisvuse. Ilma Venemaa majandusliku toetuseta ei oleks ükski neist moodustistest suutnud vastu pidada aastatki. Loomulikult ei saanud asjade selline olukord kuidagi meeldida vabariikidele, kes ei suutnud tagada omaenda territooriumi terviklikkust.
Aastaid kestnud läbirääkimised separatistidega Venemaa osalusel (kes oli alati äärmiselt huvitatud pool) ei aidanud kujunenud olukorda mitte kuidagi lahendada. Paljuski tingis selle Moskva tahtmatus konfliktidele tegelikku lahendust leida. Sai ju Venemaa sel moel enda käsutusse ohjad, millega hoida vaos «sõnakuulmatuid vabariike». Selles avalduv vene imperialistliku mõttelaadi sündroom aitas tekitada endiste liiduvabariikide rühma, kes sisuliselt hõlmavad Venemaad kõigist külgedest ega ole sugugi rahul venelaste tegevusega etniliste konfliktide tsoonides.
Gruusia tugevdas viimastel aastatel oma sõjaväge, saades majanduslikku toetust lääneriikidelt ja USA-lt. Gruusia sai USA-lt lisaks nii sõjalist abi kui ka moraalset toetust. See oli Gruusia tegutsemise eelduseks, kui riik püüdis vähemalt osaliselt taastada oma territoriaalset terviklikkust ning viis sõjaväelased Lõuna-Osseetiasse. See oli Gruusia presidendi saatuslik eksitus.
Venelaste sõjaliste operatsioonide käik näitas, et Venemaa strateegilised eesmärgid ei piirdunud kaugeltki Lõuna-Osseetia territooriumiga. Senaki ja Gori sõjaväebaasi hävitamise ettekäändel hõivas Venemaa samal ajal Phothi sadama, mis jäi sõjaliste operatsioonide tsoonist päris kaugele. Seejärel otsustasid venelased luua Lõuna-Osseetiat ja Abhaasiat ümbritsevad puhvertsoonid.
Mitme asjatundja arvates ületab venelaste tekitatud majanduslik kahju Gruusiale miljardi dollari piiri. Diversioonitegevusega purustati Phothisse viiv raudtee ning lasti rööbastelt maha naftatsisternidega rong, mis vedas Aserbaidžaani naftakompanii toodangut. Gruusia sõltumatu ekspert Gia Huhhašvili kinnitas: «Alates konflikti esimestest päevadest aitas Aserbaidžaan Gruusiat rohkem kui ükski teine riik nii humanitaarabi kui ka turu stabiliseerimise osas.»
Venemaa president teatas ühes oma esinemises: «Venemaa on Kaukaasia julgeoleku garant.» See vastab tõesti tõele, kuid seda tuleb veidi täiendada – Venemaa on Kaukaasia separatistlike režiimide julgeoleku garant. Kuni Venemaa selles osas oma seisukohta ei muuda, puhkevad Kaukaasias ikka ja jälle etnilised konfliktid ning püsib ka piirkonna riikide vastav suhtumine Venemaasse (välja arvatud tema ustava liitlase Armeenia puhul).
USA ja läänemaailm näitasid, et nende huvid piirkonnas on merkantiilsed – peamiselt huvitabki neid siin ju energiaressursside oma turule toimetamise alternatiivne marsruut. Lääne suhteliselt leebe reaktsioon võimaldas Venemaal asuda tugevdama oma positsioone Gruusia käest hõivatud aladel.
Kõige selle tulemusel kujuneb Venemaa ja läänemaailma vastasseisu uus konfiguratsioon Kaukaasias, mille tõttu kannatavad praegu ja nähtavasti ka tulevikus seal elavad rahvad.