Kõige kuumem koht on mitmendat päeva Debaltseve piirkond ja Sanžarovka küla. Venelaste eemärgiks on sulgeda M03 maantee Harkivist Rostovisse, et võtta kotti Debaltseve ümbruses olevad Ukraina armee üksused.
Igor Taro Ukraina päevik: 26.01
27. jaanuar 2015, 09:30
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Debaltseve eellugu ulatub suveperioodi, mil Ukraina armee viis läbi edukat terrorismivastast operatsiooni. Selle osadeks oli Ukraina-Vene piiriala blokeerimine ning Donetski ja Luganski grupeeringute lahutamine, mis augusti alguseks õnnestus. Venelaste logistika halvamise eeltingimuseks oli kontroll oluliste liiklussõlmede üle ja üheks selliseks paigaks sai Debaltsevo teerist, mille lähedal on ka raudtee-transpordisõlm.
Põhjast hõivas Ukraina armee Debaltseve ning alustas liikumist allapoole Šakhtarski peale, kuid seal ei suudetud ebapiisavate jõudude tõttu edu saavutada ja tõmbusid tagasi. Lõuna poolt pidid Saur-Mogila piirkonnast liikuma ülespoole piiriäärt kontrollivad üksused ning üks reid Miusinski ja Krasnõi Lutši piirkonda isegi õnnestus. Sellega pandi kinni ka alternatiivtee Donetskist Luganskisse.
Paraku oli piiräärsete üksuste saatus kurb, kuna venelased ründasid seljatagant üle piiri ning ukrainlased olid taaskord seal oma jõudusid liialt killustanud ning tõmmanud väga pikaks ja õhukeseks selle kaitseliini. Nii pidid nad augusti lõpus sealt lõunast taanduma, kuid Debaltseve platsdarm jäi. See on umbes 20 km läbimõõduga ala, mille lõunaserv jääb Malaisia allalastud lennuki kukkumispaiga lähistele.
Ukraina armee peamiseks saavutuseks on, et mitme kuu vältel pole vene väed koos oma kasakate ja muude karvaliste-sulelistega suutnud neid neljast eesmärgist ühtegi täita.
Paraku katastroofipiirkonda ukraina väed ei jõudnudki. Põhja ja lõuna grupeeringuid lahutas nende edu tippajal 15-20 km. Debaltseve jäi aga sellest ajast alates venelastele pinnuks silmas ja tõsiselt häirivaks, täpselt nagu lennujaamgi, vallutamata Mariupol ja Štšastja linn Luganskist põhjas. Need on ka endiselt peamised tulipunktid sellel rindel.
Ukraina armee peamiseks saavutuseks on, et mitme kuu vältel pole vene väed koos oma kasakate ja muude karvaliste-sulelistega suutnud neid neljast eesmärgist ühtegi täita. Üheski punktis pole nad kontrolli saavutanud ning ukrainlased on neid siiani võrdlemisi edukalt vaos hoidnud.
Lennujaama terminalis pole küll ehk küborge, kuid lennuväli objektina pole ka siiani venelaste kontrolli all. Õigupoolest pole ta ühegi poole kontrolli all.
Praegu käib aktiivne tegevus nii lennuväljast lõunas (Marynivka, Krasnogorovka) kui ka põhjapool (Avdiivka, Opytne). Objekti kontrollimiseks tuleb hõivata seda ümbritsevad asulad.
Debaltseve puhul tuleks Altševski suunalt venelastel ühineda Horlivka grupeeringuga, mida ongi üritatud Sanžarovkas saavutada. See küla asub skeemil umbes Altševski ja Svitlodarski vahel. Ta jääb maanteest umbes 10 km kaugusele. Sealt annab tegelikult kaudtulega juba mõjutada. Grad laseb 15-20 km, 122mm samuti laskeulatuses.
Venelased on seal rünnanud järjepidevalt, tankide toel, nagu väidetakse – kaotusi lugemata. Nende jaoks on see kahtlemata «auküsimus», täpselt nagu lennujaamgi. Kuigi seal saavutatu on küsitav, aga propagandas kulub ikka ära.
Halb märk on see, et Venemaa on Debaltsevest evakueerinud oma kontaktgrupi esindajad. Ukraina seda teinud pole. Need esindajad pidid jälgima tuletegevuse lõpetamist ja raskerelvastuse eemaldamist kokkupuutejoonelt Minski kokkulepete kohaselt.
Fakt on see, et Debaltseve kaitseliin on püsinud juba väga pikka aega. Nikišino küla, mida on rünnatud vist lugematul arvul kordi, on endiselt rindejooneks, kus alles kahe päeva eest tuli venelastel rünnaku järel taanduda, kuna ukrainlaste koondtuli oli lihtsalt nii mõjus. Tõenäoliselt nõuaks läbimurre sealt tõsisemat grupeeringut, kui venelastel hetkel kasutada on. Ukraina mõnede ekspertide hinnangul on 9000 vene sõjaväelast parasjagu, et hoida kogu rindejoon stabiilselt pinge all, kuid seda napib edukaks pealetungiks.
See, mis toimus äsja Mariupolis on tegelikult Ida-Ukraina rindeasulate argipäev. Tsiviilobjektid saavad tabamusi pidevalt, kuigi ohvrite arv on lihtsalt väiksem, sest rahvastikutihedus pole nii suur kui suures linnas.
Venelased kasutavad väga palju Grade, mis on 122mm reaktiivraketisüsteemid vastase üksuste hävitamiseks kindlustamata maastikul. Grad laseb 20 sekundiga 40 raketti, mis langevad paarihektarilise ellipsina – igast raketist lendavad laiali killud kümnete meetrite kaugusele. Seega on tsiviilohvrid asutuse juures rakendamisel praktiliselt vältimatud.
Tõenäoliselt tuleks Venemaa ohjeldamiseks teha sama, mis nad üritavad praegu Debaltseves – lõigata ära varustusest ja ressurssidest. Veel karmimad sanktsioonid ja piirangud. See võib hetkel tunduda mõnele majanduslikult ebasoodsana, kuid pikas perspektiivis on see odavam, kui taolise kaose lahendamine Ida-Euroopas laiemalt.