Hinne B—: EL näitas mullu Venemaa suhtes tavatut ühtsust

Evelyn Kaldoja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
9. juulil Kremlis: Venemaa president Vladimir Putin ja toona veel Itaalia välisministri ametit pidanud Federica Mogherini, kellelt nõuti, et ta ütleks ELi kõrgeks välisesindajaks saamise nimel lahti oma venelembesest suhtumisest.
9. juulil Kremlis: Venemaa president Vladimir Putin ja toona veel Itaalia välisministri ametit pidanud Federica Mogherini, kellelt nõuti, et ta ütleks ELi kõrgeks välisesindajaks saamise nimel lahti oma venelembesest suhtumisest. Foto: AP/Scanpix

Hoolimata riikidevahelistest traditsioonilistest erinevustest läks aasta 2014 ajalukku kui aasta, mil EL suutis Venemaa küsimuses näidata erakordset üksmeelt, leiab Euroopa Välissuhete Nõukogu (ECFR) oma värskes «Euroopa välispoliitika hinnetelehes». Sama hinnangu järgi varjutas Venemaa mullu kõik muud teemad.

Maineka mõttekoja analüüsi sissejuhatuse esimene alajaotus kannab pealkirja «Partnerluse lõpp Venemaaga».

«2014. aasta sündmused on näidanud, et neil, kes olid Venemaa suhtes skeptilised, oli õigus ning mõttetud kompromissfraasid, millel ELi poliitika rohkem kui kümnendi põhines, olid just täpselt seda: mõttetud,» nenditakse hinnangus. «See «Partnerlus moderniseerimise nimel» ei toonud ei parterlust ega moderniseerimist ning ELi ja Venemaa arusaamal ühisest naabrusest on väga vähe ühist.»

Analüüsis öeldakse, et Euroopa polnud valmis Moskva kättemaksuks selle peale, kui Ukraina otsustas neid Venemaale eelistada. Samas tõdetakse, et Venemaas pettumise lugu on paljuski Saksamaa lugu, kellel oli venelaste Ukraina-invasiooni alguses lootus, et ehk annab kriisi siiski kuidagi rahumeelselt leevendada.

«Saksamaal kulus aega 2014. aasta esimese poole lõpuni, et mõista, et Vene agressioonile ei saa vastu astuda ainult diplomaatiliste vahenditega,» jätkub tekst. «Ent kui ta sellest juba aru sai, näitas Saksamaa üles muljetavaldavat juhtimist, et saada nõusolek sanktsioonide paketile ning veenda tõrksamaid riike, nagu Hispaania ja Itaalia.»

Liikmesriikidele jagas ECFR ka «liidri», «toetaja» ja «viilija» hindeid kategooriates, kus üks või teine maa torkas silma kas siis eestvedaja, tugeva poolehoidja või hoopis takistajana.  Selgemalt kui varasematel aastatel kerkis esile üks juhtriik, kelleks oligi Saksamaa. Berliini tõsteti liidrina esile 17 valdkonnas, neile järgnesid Rootsi ja Ühendkuningriik kumbki 11 korraga.

Ka Baltimaade puhul võib öelda, et nad esinesid mullu ELi välispoliitika ajamisel silmapaistvalt: kõiki kolme tõsteti liidrina esile viies valdkonnas.

Kolm Lääne-Euroopa suurt – Prantsusmaa, Saksamaa ja Ühendkuningriik –, kaks Ida-Euroopa suurt – Poola ja Rumeenia – ning Holland, Rootsi ja Baltimaad on toodud esile kui Vene-vastaste sanktsioonide eestvedajad. Balti kolmikut, Belgiat ja Tšehhimaad kiidetakse Venemaa vaba meedia toetamise eest. ELi-USA suhete edendamisel Venemaa küsimuses tõstetakse esile kolme Baltimaad, Rumeeniat, Poolat, Rootsit ja Ühendkuningriiki.

Mõnevõrra üllatavamalt võib ehk tulla Eesti tõus juhtgruppi kahes rahvusvahelise kriisireguleerimisega seotud kategoorias, milleks olid humanitaarabi andmine ja Kesk-Aafrika Vabariigi hädakutsele vastamine. Samast ajajaotusest tuli ka Eesti ainus «viilija» tiitel – ECFR pole rahul meie passiivsusega kliimamuutuste pidurdamisel.

Olulise tähelepaneku tegi ECFR ka Prantsusmaa ja Ühendkuningriigi kohta. Pariisi puhul leiti analüüsis, et kuigi nad on aktiivsed endale traditsiooniliselt huvi pakkuvates küsimustes, nagu nn Islamiriigi tagasilöömine või Kesk-Aafrika humanitaarkriisi ohjeldamine, jäävad nad suures mängus ilmselgelt Berliini varju.

Ühendkuningriigi välispoliitika kohta märkis ECFR aga kergelt humoorikal toonil, et hoolimata EList lahkumise jutust on britid ravimatult eurooplased: nad on ühenduse välispoliitika ajamisel initsiatiivi ilmutanud pea kõigis valdkondades peale Aasia.

ECFR koostas välispoliitika hinnetelehe tänavu viiendat aastat järjest. Üks selle Venemaa osa autoreist on endine Rahvusvaheliste Kaitseuuringute Keskuse juht ja veel varasemast perioodist Postimehe ajakirjanik Kadri Liik. Eesti teemadel panustas raporti koostamisse ka Tartu Ülikooli Balti poliitika professor Andres Kasekamp.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles