Lahingud Debaltseve platsdarmi pärast jätkuvad, Ukraina armee on tõenäoliselt Uglegorski jätnud ning jätkab kaitselahingut linna idapoolses servas.
Igor Taro Ukraina päevik 31.01
1. veebruar 2015, 10:08
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Uglegorskist õnnestus ukrainlastel välja viia mõned ümberpiiratud üksused, kokku pisut üle 70 võitleja. Asula hoidmiseks või tagasivallutamiseks vajalikke reserve ilmselt ei jõudnud. Alles kaks päeva tagasi praalis Ukraina väejuhatus, et neil on piisavalt jõude Horlivka vabastamiseks. Kus need siis on? Eile olnuks õige aeg sellega alustada, kui Debaltseve platsdarmi soovitakse hoida. Vene üksused on surunud samal ajal ka ida poolt Tšornuhhine ja lõunast Nikišino kandist. Viimatinimetatud asula olevat taas venelaste käes, kuigi oli ka mõnda aega enne seda. Debaltseve piirkonda veel blokeerituks ilmselt nimetada ei saa, kuigi mingis osas suudab venelane muidugi M03 maanteed tulega mõjutada. Makiivka kandis oli nähtud kaks päeva tagasi Pojenge, vene tunnustega - need on suurekaliibrilised iseliikuvad suurtükid. Vastase tagala mõjutamiseks. Lasevad kuni 47 kilomeetri kaugusele päris suuri mürske. Pojengide ilmumisele eelnes venelaste teade, et nad on neid ukrainlaste käest ära võtnud. Väga raske uskuda, et Ukraina armee oleks sellist relvastust otse rindejoonel hoidnud. Väiksemadki kahurid tagapool.
Mis edasi saab, raske ennustada. Ennustamine ongi mõttetu tegevus. Kui Ukraina armee jätkab kaitse- ja viivituslahingute pidamist, siis kaotavad nad territooriumi ka edaspidi. Uglegorski kohta olevat käsk Ukraina poolelt see tagasi vallutada. Põhiprobleem on selles, et asula kaotamine tähendab Debaltseve ja varustustee avamist lääne poolt pealetungivatele vene üksustele. Vene poole eesmärk on ilmselgelt külvata paanikat neljanda mobilisatsioonilaine ajal, et võimalusel see nurjata. Seetõttu on neil tarvis 8000 ukrainlase sissepiiramist.
Mõnikord küsitakse, miks me ei sõdi Ukrainas. Et miks ei võiks saata Eesti näiteks sinna rühma vabatahtlikke, umbes Mali missiooni suuruse üksuse. Vaadake, Ukraina pole isegi üldmobilisatsiooni välja kuulutanud. Tuleks alustada sellest, et nad ise võiks sõdima hakata. Meie ei saa seda tööd ära teha, mida nad ise ei soovi teha. Ja see missioon pole muidugi mingi matšeetega aafriklaste või kiviaegse relvastusega afgaanide tagaajamine. Seal saavad inimesed surma. Palju inimesi. Iga päev. Mõelge sellele.