Kui 2004. aastal ilmus Jana Lepiku esikkogu «Lahtine taevas», siis peeti teda linnapoetessiks, kes sõidab trammidega ja sosistab oma read vaikivatele majadele. Vahepeal on möödunud kuus aastat ja Jana Lepiku toonid on muutunud elutervemaks ja maalähedasemaks. Ka raamatu pealkiri «Tagasi olevikku» tõotab seda.
Urbanistlike hoiakute asemel näeme siin hoopis elust ja päikesest pakatavate külade laulikut. Oma värssidesse on ta kudunud pastoraalseid hetki: juba luulekogu algab vikati luiskamisega. Luuletajat kutsub kaasa kuldne õhtu (lk 9), ta näeb valget inglit jõulumetsas (lk 13), ta teab, et põld võib läbi lõigata veesooned (lk 21), üks kask kasvab ta õues (lk 23), ta suhtleb luigetiigi elanikega (lk 30), ta paneb lapsepõlve unelilled südame ligi (lk 43).
Teos lõpeb lausa tarenurga romantikaga: tibupojad kooruvad ja külakoerad lõpetavad nende peale haukumise. Kui linn mängu tulebki, siis vallutavad selle liblikad (luuletuses «Liblikad linnas»). Kui Sergei Jessenin käis mööda lumist Venemaad ja jõi kõrtsides, et unustust leida, siis meie poetess laseb pigem oma tegelastel juua, kord siidrit, kord viina (lk 12 ja 49).
Jana Lepiku luules leidub ka puhtalt eestilikke motiive, mis viitavad põhjamaisele hingele. Ühe ängi juures on tal mängimas viiul. Eestlane on änge alati viiulimuusikaga seostanud. Ühena esimestest meie rahvast kirjeldanud Johann Christoph Petri pani kõikidele, kes tahavad meiega tutvust sobitada, südamele, et «eestlasele on parim torupill ja paar kratsivat viiulit. Seda peab ta kõige jumalikumaks meelelahutuseks.».
Jesseniniga seob Jana Lepikut mõni teinegi motiiv, sest ka vene poeet on kirjeldanud seda, kuidas ta mõnes tavernis maha istub ja paberile esimesed read kritseldab. Jana Lepik teeb ka luule kirjapanemisega algust, siis aga muudab ta teksti metatekstiks ühe mehe hüüatus: «Olen siin, möödapääsmatu ja ehe.» Mees juhib luuletajanna tähelepanu endale, see on arusaadav. Seepeale leidubki poetessi paberil uks, mida ta võinuks paotada, ja see teeb teksti üpris omapäraseks – luuletuseks sellest, kuidas ta luulet kirjutab (ja kuidas teda parasjagu segatakse).
Selles raamatus on kujund äärmiselt laia diapasooniga. Võtame kas või punase taldriku, mis valgete täppidega on lapsepõlve tuntud sünnipäeva-atribuut. Jana Lepikule näikse see seostuvat ümmarguse automaatlukuga, mis vanglauksi pöörab ja mis on tavaliselt samuti pooleldi punaseks värvitud. Prohvetile on aga punast taldrikut vaja veristamiseks. Luuletuse lõpus tulevad mängu kaunitarid, mis näitab, et prohvet polnudki mingi õige prohvet, ta oli muinasjutulohe, kes ihkas kaunitaride verd.
Kel on rikkalikult elukogemust, sellele pakub too raamat elukogemust veel lisaks. Igaühel endal jääb võimalus mõtelda, miks hakkavad koerad teose lõpus tibude häältega rääkima... Sest tammsaarelikult tõdedes: koerad on kinni pandud nagu puuriloomad, aga tibud on isakojast välja lastud. Kui sa oled ketis, laulad sa alati teise häälega, eriti selle häälega, kes on veel vaba.
Kuidas laulavad rebased, kui nad raudu jäävad, kuidas pöörduvad üksteise poole ühiskonnad, mis pole enam vabad? Nõnda pööravad teemad ikkagi päris lõpuks sotsiaalseks.
Raamat
Jana Lepik
«Tagasi olevikku»
Fantaasia, 2010