Täna saab 106-aastaseks Eesti vanim mees Karl Plutus. Arter lõi Eesti Vabariigist 13 aastat vanema mehega tervisetoosti kokku tema kodus Tallinna kesklinnas.
Sajandist suurem Karl Plutus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti meeste keskmise eluea 40 aastaga ületanud Karl Plutus on vaatamata auväärsele vanusele tõeline vana kooli mees. Ta ootab mind elutoas ja soojale käepigistusele järgneb nii külalist vastu võttes kui ka ära saates galantne käesuudlus.
«No nüüd ma näen siis oma ihusilmaga ära, kes seda Arterit teeb,» ei hoia lumivalge pea ja habemega Karl Plutus siirast rõõmu vaka all.
Tema silmad säravad kui sügisene päike ja nägu on naeru täis. «Kus on naps? Miks pole laual konjakit?» kamandab ta elutoa diivanilt köögis askeldavat õepoega Antit. «Ma tahan proua Arteriga kokku lüüa!» Säärane elurõõm niidab esiti jalust ja paneb muretsema: «Alkohol? Kas te ikka võite?»
«Mis te nüüd! Väike naps paneb ju vere käima! Proosit!»
«Teie terviseks, Karl!»
Kõigega kursis
Selgub, et Tallinna vanima elaniku tiitlit kandev mees on suur meediahuviline. Sama päeva Postimees on tal juba hommikul vara läbi loetud. Laupäeviti lehe vahel ilmuv Arter on aga sünnipäevalapse suur lemmik. «Teil on seal igasuguseid põnevaid artikleid, ma loen need kõik läbi!» teatab mees ilmse enesestmõistetavusega.
Tema pilk on 106-aastase kohta äraütlemata selge ja mõistus terane. Karl mäletab peast aastaarve ja isegi kuupäevi, tema keelekasutus on rikas ja huumorisoon priima. Igahommikuse lehepaki, mille ulatab talle samas korteris elav õepoeg, loeb 106-aastane onu kaanest kaaneni läbi ilma prille kasutamata. Lisaks vaatab ta usinalt televiisorit – uudiste- ja kultuurisaateid ja sporti.
Suvise jalgpalli MMi ajal istus Karl koos õe Aliidega (98) kõik mängud teleri ees ja elas vutiässadele häälekalt kaasa. Praegu huvitub aga tennisist Kaia Kanepi tegemistest: «Ma jälgin väga Kaia Kanepi elukäiku ja mul on väga hea meel, et ta on praegu jõudnud oma elu suurjärku.» Kõik USA lahtiste meistrivõistluste tennisematšid, kus Kaia ilma tegi, on vanameistril vaadatud.
Viimased pool aastat jagab Plutuse ja tema õe Aliide kahetoalist kesklinnakorterit viimase äriturismi õppejõust poeg Anti Kalamees (60), sest kõrvalise abita vanad oma eluga enam toime ei tule.
Veel mõne aja eest käis Karl liftita majas teisel korrusel asuvast korterist omapäi väljas jalutamas, aga pärast õnnetut tasakaalukaotust ja kukkumist ning sellele järgnenud koljutraumat ta enam õue ei pääse. «Ma ei julge veel minna.
See oli nii ränk kukkumine, et lõi mu tükiks ajaks rivist välja. Tänu headele abilistele olen aga jälle jalul ja jalutan siin korteris kepi toel. Istumine ja tõusmine on veidi vaevaline, aga kui kepist kinni saan, siis on kõik korras, saan oma asjad aetud!»
Kõige rohkem häirib Karli olemist paremas kõrvas olev kuuldeaparaat: «Kui jutt satub valele sagedusele, siis ma lihtsalt ei kuule. Peab mitu korda ütlema.» Muus osas 106-aastasel kaebusi pole. Päevad lähevad lausa lennates ja ööpäevast ei piisa, et teha kõike, mida tahaks. Kõige rohkem tunneb Karl puudust suhtlemisest. Hea, et on õde ja õepoeg, kes on teda toetanud ja hoidnud ning kellega igapäevane asjatamine vormis hoiab.
Aga armas sõber, kes temast ka elulooraamatut kirjutas, suri mõni aeg tagasi vanadusse. Karl tunneb end pisut petetu ja mahajäetuna. «Viimane kord, kui ta siin käis, ütles, et näitab varsti raamatu käsikirja. Aga selleni me ei jõudnudki, suri enne ära,» kurdab sünnipäevalaps. Nii on juhtunud kõigi sõpradega – Karl on nad kõik lihtsalt üle elanud… «Minu eas enam uusi sõpru ei leia, see võtab ju kaua aega. Sellest tunnen väga suurt puudust!»
Kuulis Aurora pauku
Karl Plutus on haritud mees. Ta on lõpetanud Tallinna juriidilise kooli cum laude, täiendanud end oma erialal Leningradi õigusinstituudis ja Moskvas prokuratuuri juhtivtöötajate kursusel ning töötanud terve elu juristi ja prokurörina. Seda kõike tänu oma lahtisele mõistusele ja edasipüüdlikkusele, sest kodune olukord oli majanduslikus mõttes väga kehv. 1913. aastal kolis Kadrinas Kolu mõisas elanud moonakapere Peterburi, sest pereisa suunati sinna vabrikusse tööle.
Seitsmeliikmelise pere vanima pojana meenub Karl Plutusele oma lapsepõlvest kõige enam tühi kõht. «Olen elanud kolm päeva ainult veest,» meenutab vanahärra, kes hakkas näljasurmast pääsemiseks Neevast kala püüdma.
Kuigi kuueaastaselt pidi Karl äärepealt ära uppuma, on kalapüük olnud tema suurim kirg terve elu. «Meid päästis tollal surmast kala ja tehniline rasv, mida kasutati vabrikus seadmete määrimiseks. Isa tõi seda koju ja me praadisime sellega kartuleid ning määrisime leivale,» meenutab ta.
13-aastaselt seisis Karl kord Neeva kaldal, kui ristlejalt Aurora kostis üle linna kogupauk ja revolutsioonilised madrused ründasid Talvepaleed. Trammid ei käinud ja poiss kõndis, kartulikott õlal, üle silla Peterburi poolele, et näljas perele süüa viia. Alles hiljem sai ta teada, et sel ööl oli toimunud revolutsioon.
Kommunistlikult Venemaalt kolis pere tagasi Eestisse, kui Karl oli 16-aastane. Ta hakkas tööle Sondas vedurijuhi abina. Pärast pooleteiseaastast sõjaväeteenistust soomusrongil, asus 1927. aastal tööle Küttejõu kaevandusse, lülitudes ka aktiivsesse seltsiellu.
Teise maailmasõja puhkedes töötas Karl Plutus Rakveres passiosakonnas ja saadeti sealt sõja jalust Gorkisse, kus krooniline kõhuhäda ja tiisikus teda rindelesaatmisest päästsid. Pärast sõda Tallinna naastes läks Plutus tööle prokuratuuri ning asus õppima juurat.
Ta on töötanud vabariigi prokuratuuri tsiviilosakonna juhatajana ja olnud tolleaegsete töö-, perekonna-, elamu- ja pärimisseaduste üks koostajatest. Tal on ENSV teenelise juristi tiitel. «Olen selle 106 aasta jooksul kas tahtlikult või tahtmatult näinud pealt revolutsioonilisi sündmusi Venemaal ja olnud tunnistajaks Eesti elu tähtsatele etappidele,» nendib Karl.
Kust pärinevad tema pikaealisuse geenid, vanahärra ei tea, sest tema isa suri 69- ja ema 49-aastaselt.
Karl Plutusel on 71 aastat ametlikku tööstaazhi, ta jäi prokuratuurist pensionile 76-aastaselt, aga jätkas veel 12 aastat töötamist juriidilise konsultandina. Lõplikult jäi Karl Plutus pensionile 89-aastaselt!
Iginooruse saladus
«Sa pead suutma suitsust hoiduda,» loetleb Karl Plutus, kui küsin elupõhimõtteid, mis on aidanud tal nii vanaks elada. «Ma ei ole elus ühtki sigaretti süüdanud. Tõsi, karjapoisina sai lepalehe sees sammalt tõmmatud, aga see ei ole mu tervisele jälgi jätnud.»
Teine tähtis asi on tema sõnul see, et alkoholiga ei tohi liialdada. Esimese kolmandiku elust oli Karl Plutus täiskarsklane, aga «sõja ajal olin sunnitud võtma valget viina». Seepeale räägib vanahärra oma elu kõige suuremast lollusest. «Kotelnitši sõjaväekomissariaadist tuli 1942. aastal mulle kutse, hakati moodustama Eesti laskurkorpust. Sõitsin rongiga sõjakomissariaati, vaatasid mu seal läbi ja ütlesid, et ei kõlba ma sõjaväkke, tuleb koju tagasi minna.
Mul oli tiisikuse erivorm – lühidalt öeldes eest ja tagant jooksis verd. Läksin raudteejaama, vaatasin, et rong, mis mind tagasi võiks viia, tuleb viie tunni pärast. Ees seisis üks kaubarong, ronisin sinna piduriplatvormile, et kiiremini koju saada.
Tollal sõitsid vedurid puuküttega, väljas oli 45 kraadi külma, raudtee ääres kõrgusid kahemeetrised lumehanged. Aga rong, selle asemel et jaamades peatuda, tegi peatusi nende vahel tühermaal. Olin suusasaabastes ja sõdurisinelis, tantsisin vahepeatustes edasi-tagasi kõik neli jaamavahet – olin niivõrd läbi külmunud, et imestan tänaseni, kuidas ma üldse elusalt pärale jõudsin.
Naine ajas mu kodus tulikuuma vene ahju peale ja andis kaks klaasitäit valget viina, mida ma ei olnud elus kunagi maitsnud. See läks alla nagu vesi. Viin päästis mu elu. Kaotasin ainult mõlema suure varba küüned, muid tüsistusi polnud. See oli mu elu kõige rumalam samm – mitte oodata reisirongi ja minna kiiruga kaubarongi peale.»
Sellest ajast võtabki Karl Plutus aeg-ajalt pitsikese. «Ikka rohkem mõnu pärast – kas klaasi punast veini või pitsi konjakit. Paneb vere käima. Aga joobnud olekus pole ma terve eluaja jooksul kordagi olnud!»
Kolmas tähtis põhimõte on Karl Plutusel veel. «Inimene peab ennast ikka piirama. Magama rohkem oma padja, mitte võõra padja peal, eriti naisterahva omal. Naised oskavad seda kunsti, kuidas mees oma tahtmistest väga kaugele viia. Mina olen terve elu naisi austanud, oma Veraga olin abielus 66 aastat, kolm kuud ja 18 päeva. Muidugi kulges ka meie elu vahel üle kändude ja rabade, aga olime siiski koos kuni tema surmatunnini.»
Plutuse naine suri mõi kuu enne 90-aastaseks saamist. Lapsi neil polnud.
Karl, kas midagi on elus tegemata ka jäänud?
«Vaat doktorikraad jäi tegemata. Kui mu vend mõisteti Nõukogude ajal süüdi omakaitsesse kuulumise pärast, võeti minult võimalus teaduslikku kraadi saada. See on siiani hinges. Ja kus sa seda nüüd siis enam teed!»
Raudmees
Karl Plutuse (sünd 11. septembril 1904) imekspandav elutahe:
• kuueaastaselt päästeti uppumissurmast
• 13. ja 16. eluaasta vahel elas pidevas näljas
• põdenud mitmeid kõhuhaigusi, tiisikust ja kopsutromboosi
• opereeritud kaksteistsõrmik ja kaks kolmandikku maost
• kukkunud mitu korda jääauku ja külmunud poolsurnuks
• 2000. aastal sõitis purjus autojuht talle otsa ja ta murdis reieluu
• 2009 kukkus õues jalutades ja sai koljupõrutuse