/nginx/o/2017/11/30/7363613t1h0a4c.jpg)
Varjukülgedele, mida toob kaasa Eestis eriti viimastel aastatel juurdunud printsiip kodanikke iga eksimuse eest karistada, juhtis Postimees tähelepanu enam kui aasta eest. Sellele järgnes võimukoridorides vaikus. Nüüd, kui sellele on tähelepanu juhtinud ka riigikohus, on justiitsministeerium kriitikat kuulda võtnud ja pannud kokku töörühma, kelle ülesandeks on ülekriminaliseerimist vähendada, kirjutab Risto Berendson.
Esimesena juhtis Eesti liigkarmile karistuspoliitikale tähelepanu 2009. aasta 1. juulil Postimehes ilmunud artikkel «Üle kolmandiku elanikest seadusega karistada saanud».
Õigusalase koolitusega tegelevas Kalle Preismannis, kes toona «iga hinnaga» karistamise printsiipi kritiseeris, on riigi loidus probleemi lahendamisel tekitanud sellise pettumuse, et praegu ei soovi ta sel teemal sõnagi võtta.
«Ma olen sellest väsinud. Kuigi üldjoontes on see teema endiselt aktuaalne ja liiklusseadusse tulevate täienduste tõttu asi aina võimendub,» ütleb Preismann rohkem kui aasta pärast probleemile tähelepanu juhtimist.
Ent riigi – loe: justiitsministeeriumi – suhtumine on tasapisi muutuma hakanud. Nimelt valmis tänavu mais riigikohtus analüüs «Ülekriminaliseerimine», mis teeb maatasa justiitsministeeriumi eestvedamisel võetud suuna üldise karistuspoliitika laiendamiseks. Pärast analüüsi valmimist otsustas ministeerium olukorra arutamiseks kokku kutsuda töögrupi.
Riigikohtu analüüsis nenditakse, et liigse karistamise tõttu hakkab karistuse tähendus devalveeruma, sest kui suur osa ühiskonnast on karistatud, võetakse õigusvastast käitumist kui loomulikku või paratamatut nähtust. «Juba praegu võib märgata ühiskonnas tendentsi, et väärteokaristuse olemasolusse suhtutakse leigelt,» on öeldud analüüsis.
Karistamiseks tehtud
Riigikohtu analüütiku Timo Reinthali koostatud kokkuvõttes räägitakse riigi eesmärgist kodanikke igal võimalikul juhul karistada. Selle tõestuseks olgu kas või näide, et 2002. aastal jõustunud karistusseadustikku on praeguseks lisatud 65 uut kuriteokoosseisu ja tühistatud 15.
«Eestis on riigi karistusõiguslik sekkumine ühiskonda liiga suur ehk tegemist on ülekriminaliseerimisega,» nendib analüüs. Ülekriminaliseerimisest annab analüüsi põhjal kinnitust tõik, kui paljude kehtivate süüteokoosseisude põhjal inimesi üldse karistatud on: 148 Eestis kehtivast seadusest on karistusi määratud kõigest 76 alusel. «Seega ligikaudu pooli eriseadustes ettenähtud süüteokoosseise pole rakendatud,» viitab analüüs, et Eestis on karistamiseks mõeldud seadusi liiga palju.
Näiteks pole meil kordagi kedagi karistatud erakonnaseaduse või loomatauditõrje seaduse rikkumise eest. Analüüsis tuuakse välja ka kaugkütteseadus, mis näeb tegevusloa tingimuste täitmata jätmise eest ette väärteokorras karistamise. «Samas võiks sellise rikkumise eest pigem rakendada ettekirjutust ja sunniraha ning ka tegevusloast ilmajätmist,» kritiseerib analüüs riigi karistuspoliitikat.
Et karistusi kirjutatakse seadustesse kiirkorras ja sama uisapäisa neid ka määratakse, näitab seegi, et näiteks lennundusseadus näeb ette vastutuse õhusõidukis ohutusnõuete rikkumise eest, kuid seejuures ei määratle seadus, mida pidada ohutusnõuete rikkumiseks.
Absurdse näitena toob analüüs välja ka karistusseadustiku, mille alusel on inimesi süüdi mõistetud selle eest, et nad kasutasid kellelegi teisele kuuluvat videokaamerat või mõnda muud väheväärtuslikku eset. «Utreerides võib selle koosseisu alla paigutada ka juhtumi, kus isik võtab omaniku teadmata laualt pastapliiatsi, kasutab seda ja paneb tagasi,» näitlikustab analüüs. «Kriminaalmenetluse seadustiku kohaselt tuleks ka sellisel juhul alustada kriminaalmenetlust.»
Absurdsed tagajärjed
Riigikohus heidab täidesaatvale võimule ette ka ülemäära ulatuslikku kaalutlusruumi karistusmäärade valikul: «Kohtuvälise menetleja ametkondlik killustatus ja see, et karistusi kohaldavad eelkõige juriidilise hariduseta menetlejad, ei taga ühtset karistuspoliitikat, sealhulgas karistuste võrreldavust ühetaoliste rikkumiste puhul.»
Liigse karistamise tõttu võivad inimesed näiteks ilma jääda mitmesugustest tegutsemislubadest. Aasta alguse kehtis Eestis 91 õigusakti, mis seavad süüteo eest karistatutele piiranguid.
Analüüs toob näiteks ühistranspordiseaduse, mille järgi võidakse liiniloa andmisest keelduda just neil põhjustel. «Kui bussijuht jätab ristmikul suunamärguande näitamata ja selle eest väärteokaristus määratakse, võib järgmisel korral liiniloa andja sellele firmale tegevusluba mitte anda,» toob analüüs näite.
Eeltoodust lähtudes soovitab riigikohus väärteomenetluse põhimõtted üle vaadata.
Karistused
• Eestis on karistusregistrisse kantud 580 397 isikut (andmed 24. märtsist 2010)
• Nendest kustunud karistusega isikuid 191 131
• Kehtivad karistused kriminaalasja eest 92 626 isikul
• Kehtivad karistused väärteoasja eest 361 270 isikul
• Kehtiv karistus nii kriminaal- kui väärteoasja eest 64 630 isikul
• Arvestades, et Eestis oli 1. jaanuaril 2010 1 340 021 elanikku, teeb see kehtiva karistusega isikute suhtarvuks 26,3%, kriminaalkurjategijateks 6,25%
• Arvestada tuleb, et enamiku süütegudest panevad toime tööealised inimesed, keda kokku on Eestis umbes 943 800.
• Seega on tööealistest isikutest karistatud 37,3%, kriminaalkorras karistatud 8,9%.
• Tööealisest elanikkonnast on karistusregistrisse Eestis kantud 55,6%
Süüteod
• Enim süütegusid on karistusregistrisse kantud liiklusseaduse alusel – 970 316
• Järgneb alkoholiseadus – 232 331
• Liikluskindlustuse seadus – 62 006
• Narkootilise ja psühhotroopsete ainete seadus – 32 124
• Ühistranspordiseadus – 31 131
Kuriteod
• Karistusseadustiku alusel on enim kuritegusid seotud avaliku korra rikkumisega – 57 862
• Järgneb varavastane süütegu väheväärtusliku asja vastu – 55 257
• Vargus – 22 521
• Purjuspäi mootorsõiduki juhtimine – 20 199
Allikas: riigikohus