See kõik tundus kulunud, sada korda loetud ja ma ei tea isegi kust loetud, aga ei pea eriti ilmselt vaeva nägema, et Venemaast just selline kujutluspilt silme ette tuleks: rinnuni hanged, külmetavad õnnetud inimesed, avarustest nagu eikusagilt kihutav rong, millele tormi joostakse.
Esimene negatiivne, no kas negatiivne, pigem tüütu, signaal tasutakse lugejale jalustrabava lugemiselamusega. Õigupoolest on see raamat pisarakiskuja. Poiss, kes jääb vanemateta, sõge elu äärmusliku kurjuse tingimustes, stalinism ning kuidas ebainimlikes oludes ise inimeseks jääda, ka selliseid elukäike oleme ehk enne vene ja samuti kaaskannatajate kirjandusest lugenud.
Prantsusmaal elava ja prantsuse keeles kirjutava venelase Andreï Makine’i (sündis Krasnojarskis 1957) romaan annab ühe muusiku visandliku, aga detailitundliku eluloo kaudu kõigest kaheksakümnel leheküljel edasi nii palju ängi, et teose kopsakam maht muutuks vist kurnavaks. Kujundid paisuksid haaramatuks, kuni tuhmuksid. See on hea, et «Ühe elu muusika» on nii lühike.
Jah, 80 lehekülge hõredat teksti ebatavaliselt suure fondiga, aga sinna on palju mahutatud. Põhimõtteliselt on ju raamatusse, eriti selle sentimen-taalsesse lõppakordi, sisse kirjutatud ka lootus, seda oleks nagu aimata, isegi kuulda. Lootus on kohustuslik, või vähemalt on selliste hingeliste lugude juures kohustuslik öelda, et lootus jääb, raskused võidetakse, inimvaim on murdumatu. Mina nii ei tundnud, ma olen pessimist.
Makine’i sentiment ei sega, ta ei upu ise oma materjali sisse, muutudes härdaks või pingutatult tähendusrikkaks, samuti ei otsi ta odavat tähelepanu. Makine on pigem nagu maalikunstnik, kes seisab molberti ees, vaatleb pikalt pooleliolevat taiest ja teeb siis jälle pintsliga peene tõmbe – ja tema sentiment elab selles liigutuses (ma kujutan ette, et see võib olla ääretult dramaatiline liigutus), mitte lõuendile jõudvas joones või täpis. Tulemuses on aga ridade vahelt märgata sisemist põlemist, nagu maali lõuendilt kumab vahel läbi fooni toon.
