Lapsepõlvest pärit ettekujutuse kohaselt on leivatootja ahjukuumusest õhetav rõõmsameelne pagar, päriselus võib aga ahjukuumus pagari hoopis õelaks teha.
Juhtkiri: ahne pagar
18. september 2010, 19:30
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pagaritoodete hiid Leibur teatas jaepartneritele kavast tõsta oma toodete hinda veerandi võrra ning muud põhjendused peale kasuahnuse ei kõla siin kuidagi veenvalt.
Rukki- ja nisujahu hinnad küll tõusevad, kuid on väheusutav, et sellega saab nii järsku hinnatõusu põhjendada. Seda enam, et Leiburi plaanitav hinnatõus on isegi suurem kui see, millest teatas augusti lõpus Eesti Leivaliit. Toonane, 10–20-protsendisest hinnatõusust hoiatav teade tõi kaasa tormilise meelepaha ja ka kriminaalasja võimaliku kartellileppe uurimiseks.
Leiva-saia hinnad on võrreldes buumiajaga masupäevil umbes veerandi võrra langenud, kinnitavad kaupmehes. Kuid masu võib küll hakata läbi saama, ent tarbija pole sellest veel toibunud.
Buumiaegsele tarbimis- ja hinnatasemele jõudmine võtab veel kõvasti aega. Liiatigi pole buumiaegsed hinnad adekvaatne võrdlusmaterjal – toiduainete hinnad tõusid toona lausa jahmatava kiirusega. 25-protsendine hinnatõus on Eesti inimeste suhtes ülbe liialdus.
Leivaliidu juht Arnold Kimber ütles augustis hinnatõusuteatest jahmunud avalikkust rahustada püüdes: «Eestis on pikaaegne rukkileiva valmistamise ja söömise traditsioon ja hinnatõus tagab selle jätkumise.» Traditsioon on olnud pikk küll, kuid kahjuks ei saa tarbija oma rahakotti kiigates kuigi kindel olla, et ta endale ka edaspidi leiva söömist lubada saab.
Ent see ei näi Leiburit huvitavat – raha kätte ja kohe. Kuhu Leiburil kasumiga nii kiire on, jääb samuti mõistetamatuks, sest suuremate leivatootjate kasum on paaril viimasel aastal keerulisest majandusolukorrast hoolimata korralik olnud.
Leib ja sai ei ole kitsale tarbijaskonnale mõeldud nišikaup. Selle hind puudutab meid kõiki. Suurtootja sellise ebaõiglase käitumise korral soovitatakse tavaliselt hääletada jalgadega, praegusel juhul tähendab see, et osta mõne teise tootja tooteid. Ent see taktika toimib vaid nii kaua, kuni teised leivatootjad pole Leiburi tuules samuti asunud hindu tõstma.
Arvestades leivaliidu augustikuist teadet tootjate üksmeelest hinna asjus, tuleb tarbijal olla valmis hoopis kätega hääletama: kui kõik leivatootjad nahaalselt hindu tõstavad, tuleb leiba pere lauale hakata võtma oma ahjust, mitte poeletilt.
Jaekauplejad aga hakkavad otsima odavamaid alternatiive naaberriikidest ning kõige mustem väljavaade on see, et lõpuks sureb Eesti leivatootmine omaenese ahnuse kätte.