Postimees uuris riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni liikmetelt, millisena näevad nad Eesti rolli Vahemere põgenikekriisi lahendamisel.
Poliitikud vastavad: kuidas peaks Eesti Vahemere põgenikekriisi lahendamisel kaasa aitama?
/nginx/o/2013/06/13/1827736t1hca5d.jpg)
25. aprill 2015, 12:59
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Komisjoni esimehe Kalle Pallingu (RE) hinnangul peaks Eesti Vahemere põgenikeprobleemi lahendamisse kindlasti panustama. «Aga see, kuidas täpselt, on ikkagi vaja valitsusjuhtide ja välisministrite tasemel kokku leppida,» ütles ta. «Käed rüpes seda enam pealt vaadata ei saa,» ütles ta Postimehele neljapäeval, vahetult enne Euroopa Ülemkogu erakorralist kohtumist.
Esimehe sõnul oleks lihtsaim viis panustada rahaliselt, kuid samas tuleks probleemiga tegeleda ka kohapeal. «Kõige rohkem ja praktilisemalt saaks Eesti panustada seiresse erinevate tehniliste lahendustega,» arvas Palling. Ta tõi näiteks droonid, mis aitaksid paremini jälgida, kus ja kuidas migrandid liiguvad ning seeläbi ka päästeoperatsioone hõlpsamini läbi viia.
«Tegelikult on kohutavalt kurb, et seda probleemi ei suudeta kuidagi rahvusvaheliselt ohjata,» ütles Palling. Kui üks variantidest on liikmesriikide ühine rahaline abi, siis teise võimalusena on täna laual ka pilootprojekt, mis näeb ette migrantide paigutamist liikmesriikidesse. «See on kindlasti väga tõsise diskussiooni koht.»
Ka komisjoni aseesimees Jaak Madison (EKRE) on seda meelt, et Eesti peab panustama. «Eesti peaks panustama läbi selle, et Lõuna-Euroopa merepiir ja sealne kontroll oleks tunduvalt efektiivsem kui ta praegu on,» ütles ta. Konkreetsemalt võimalikest variantidest rääkides on ta aga kriitiline.
«Eesti on maksnud juba piisavalt Kreeka pensionäride pensioneid kinni, nii et hakata raha eraldama Eesti maksumaksjate rahast, samal ajal kui meil on peaegu 50 000 nälgivat last, ei ole kindlasti kohane ega Eesti kohustus,» ütles Madison. Ta lisas, et Eesti on juba piisavalt panustanud Lõuna-Euroopa riikide arengusse ja päästmisse ning sellega peaks see ka piirduma. «Minu hinnangul ei ole seal mitte mingisugust arutelu kohta».
Madison on kindlalt vastu suurel hulgal põgenike paigutamisele liikmesriikidesse, seal hulgas Eestisse. Ta tõi välja, et Eesti on juba praegu Euroopas esirinnas võõrkeelse rahvastiku osakaalu poolest.
«Me oleme niigi üle elanud mitu immigrantide sissevoolulainet ja igasugune lisaimmigratsioon tõstab veelgi enam meie riigi rahaliste kulutuste osakaalu ja tekitab uusi sisepingeid. Ma arvan, et me ei pea kandma kahjusid selle tõttu, et mõni Lõuna-Euroopa riik ei suuda enda piiri valvata,» lausus ekrelane.
«Kindlasti on see tervikuna kogu Euroopa Liidu väga tõsine väljakutse ja kahtlemata on see probleem, mis kipub süvenema mitte kahanema,» sõnas komisjoni liige Marko Mihkelson (IRL).
Mihkelson tõi välja, et Euroopa Liit peab tegema jõupingutusi selleks, et sealset merepiiri paremini valvata, ja kui vaja, viia läbi ka päästeoperatsioone. «Aga see on ainult tagajärgedega tegelemine ja ei lahenda ju probleemi olemust. Probleemi olemus on palju keerulisem,» ütles ta, viidates turbulentsele olukorrale Lähis-Idas.
Mihkelsoni sõnul väärib see, kas Eesti on valmis võtma pagulasi, tõsist arutelu. «Eesti ei peaks kindlasti automaatselt ühegi numbri või kvoodiga kinnisilmi nõustuma. Riikide suurused on ju erinevad ja tuleb silmas pidada, et meil endilgi on jätkuvalt küllalt palju probleeme kodakondsuseta inimeste teemal».
Marko Mihkelson.
Komisjoni liige Toomas Vitsut (KE) toonitas, et Eesti saab antud juhul vaid üles näidata solidaarsust ning midagi konkreetset on raske ära teha. «Ma ausalt öeldes ei kujuta ette neid konkreetseid meetmeid, mida Eesti saaks antud olukorras rakendada, et seal seda olukorda muuta,» ütles Vitsut.
«Minu arvates on Eestil selle kriisi puhul pigem selline solidaarsuse näitamise roll. Peaksime oma Euroopa kolleegidega olema solidaarsed. Näitama, et oleme valmis neid vajadusel toetama,» leidis Vitsut. Ent kuidas toetama? «Ka Eesti on piiririik. Võib-olla saab selles mõttes kuidagimoodi meie kogemusi kasutada,» leidis ta.
Vitsuti sõnul on ka mõned välja pakutud variandid, nagu näiteks droonide või päästekopteri Vahemerele saatmine, pigem lihtsalt solidaarsuse üles näitamine. «Arvestades selle probleemi mastaapsust, vaevalt et neist mingisugust praktilist kasu oleks,» arvas ta.
Ülemkogu plaani käivitada pilootprojekt, millega asutatakse teistesse liikmesriikidesse vabatahtlikkuse alusel vähemalt 5000 pagulast, Vitsut heaks ei kiitnud. Ta on kindlal seisukohal, et Euroopa Liidu piiririigid ei peaks pagulasi vastu võtma.
«Meil on sageli juttu olnud sellest, et ka meil võib teoreetiliselt tekkida ebaselge olukord ja sellisel juhul satuvad need pagulased vihma käest räästa alla,» nentis ta.
«Aeg-ajalt on Eestis kartus, et meie naaber võib käituda sellisel moel, nagu me ei oota,» põhjendas Vitsut, mida ta mõtles ebaselge olukorra all. Ehkki tema isiklikult praegu seda ohtu ei näe, ei poolda ta siiski pagulaste vastu võtmist. «Vaadates pikemalt ette, väldiks ma selliste lisaprobleemide tekkimist.»
Vabaerakondlasest komisjoni liige Monika Haukanõmm on seisukohal, et olukorra lahendamiseks Vahemerel ei piisa vaid ühest sammust. Tema sõnul peaks EL tegema koostööd kriisipiirkonna riikidega ning tõkestama inimkaubitsejate tegevust. Samuti tuleb tema sõnul kindlustada, et inimesed merel ei hukkuks ning ühtlasi tuleks tegeleda pagulaste ümberpaigutamisega.
«Eesti on pagulaspoliitika osas olnud suhteliselt konservatiivne ja meil ei ole väga palju neid (pagulasi – HM). Ma usun, et see on liikmesriigi sisepoliitika küsimus, aga siiski, ei oleks ka õiglane, et kõik need pagulased jäävad Itaaliasse või Kreekasse või nende lähiriikidesse. Siin peaks püüdma ühiselt selle asja eest seista ja riigid peaksid seda vastutust jagama,» sõnas ta.
Erinevalt Vitsutist on Haukanõmme hinnangul Eestil tõenäoliselt võimekust võtta vastu rohkem pagulasi. «See on riigi otsustada ja peaks ikkagi läbi arutama, kus on see kriitiline piir, mida me suudame vastu võtta. Me peame olema ise abivalmis abi andma, kui me tahame, et meile antaks abi.»
Haukanõmm usub, et Eesti saaks olukorra lahendamisele kaasa aidata nii rahaliste vahendite kui inimeste teadmistega.
Komisjoni liikmele Rein Ratasele (KE) tundub aga, et Eesti on seni põgenikeprobleemist võib-olla liialt kõrvale jäänud ning eestlased näivad olevat rahul sellega, et meil on väga vähe põgenikke. «Me oleme pidanud leevenduseks meie riigi jaoks, et meile tungi pole olnud. Aga kui me nüüd mõtleme sellele, et kui me oleme 28 riigi hulgas, siis me peaksime koos ikkagi kandma ka raskusi ja ebamugavaid positsioone, mis sinna liitu kuulumisega võivad tulla,» leidis ta.
Ratas toetaks nii põgenike vastuvõtmist kui rahalist toetust. «Ma leian küll, et me peaksime põgenikeprobleemi lahenduses lööma tõsiselt kaasa. Ja mitte ainult tarkade mõtete ja nõuannetega, aga ka puhtpraktiliselt,» ütles ta.
«Kui me ikka nii innukalt mõni aeg tagasi ruttasime meiega võrreldes rikkale Kreekale appi, siis miks me neid õnnetuid ei peaks toetama. Eriti, kui mõtleme sellele, mis juhtus meilgi 1944. aastal – milline Eesti põgenikelaine läks põhiliselt üle Läänemere eeskätt Rootsi aga ka Lääne poole. Nii et me oleme ju ise suuresti ka selle põgeniketragöödia üle elanud,» rääkis Ratas.
Komisjoni liige Marianne Mikko (SDE) rõhutas, et Eesti ei saa kuidagi inimkaubandusega leppida. «Traagilised sündmused Vahemerel on justnimelt inimkaubandus,» märkis ta.
Mikko sõnul on inimeste smugeldamisega tegelevad inimesed kurjategijad, kelle tegevust võib otsesõnu nimetada kaasaegseks orjakaubanduseks. Olukorra parandamiseks tuleks tema kinnitusel oluliselt tõhustada Euroopa Liidu liikmesriikide välispiiril tehtava operatiivkoostöö juhtimise Euroopa agentuuri (Frontex) tegevust ning seda nii raha kui ka inimjõu mõttes.
«Meie aga peame tõsiselt üle vaatama Eesti põgenikepoliitika. Meil lihtsalt peab olema selge sõnum meie endi piiride läheduses toimuvale ehk teisisõnu vastus Ukraina põgenikele - kas ja mis tingimustel Eesti võtab sõjapõgenikke Ukrainast vastu,» ütles ta.
Mikko lisas, et Euroopa Liidu üks põhimõtteid on solidaarsus ning seda solidaarsust kui väärtust peab tema kinnitusel tähtsaks pidama ka Eesti.
Komisjoni liige Aivar Sõerd (RE) leidis, et Eesti peaks Vahemere põgenikeprobleemi lahendamisel oma panust suurendama. «Eesti kui piiririik saab panustada oma kogemuste ja tehnikaga, sealhulgas seiretehnikaga. Samuti on üheks võimaluseks osalemine lühiajalistel missioonidel,» lausus Sõerd, et see on see reaalne abi, mida Eesti antud juhul osutada saab.
Ta lisas, et tegelikult võideldakse praegu siiski tagajärgedega. «Pikaajaliseks lahenduseks saab olla sõdade lõpetamine Lähis-Idas ja Aafrikas. Samuti võitlus vaesusega. Need on põhilised teemad, millega seoses peavad maailma riigid rohkem panustama,» leidis Sõerd.
Küsimusele, kas Eesti on valmis vastu võtma pagulasi, vastas ta, et see on äärmiselt keeruline küsimus. «Meie ühiskond ei ole selleks võib-olla piisavalt valmis.»
Neljapäeva õhtul kogunesid Brüsselis Euroopa Liidu valitsusjuhid, et otsida võimalusi Vahemere põgenikekriisi leevendamiseks, milles on viimastel nädalatel hukkunud sadu inimesi. Üks suuremaid katastroofe leidis aset ööl vastu pühapäeva, mil laevaõnnetuses Vahemerel jättis ÜRO andmetel elu umbes 800 migranti.
Riigipead ja valitsusjuhid kutsusid oma avalduses üles käivitama esimest vabatahtlikku pilootprojekti rahvusvahelise kaitse alla kuuluvate põgenike ümberasustamiseks üle Euroopa Liidu, kuid ei maini selles ei inimeste hulka, keda see võiks puudutada ega ka tähtaegu. Samuti otsustati tugevdada võitlust inimkaubitsejatega, kes veavad põgenikke üle Vahemere.
Süüria ja Iraagi sõjad ning ebakindlus Aafrikas on vallandunud üle Vahemere Euroopasse põgenikevoo, mida hinnatakse Teise maailmasõja järgse perioodi suurimaks. Möödunud aastal registreeriti piirkonnas 278 000 ebaseaduslikku ELi piiri ületamist ning umbes 3000 inimest hukkus teel Euroopasse. Sel aastal on aga põgenike massid veelgi suurenenud, tänavu on mereteel hukkunud hinnanguliselt juba 2500 inimest. Põgenike suurima surve alla on sattunud Malta, Kreeka ja Itaalia.