Agur Paesüld: võõrliikide Pandora laegas

Agur Paesüld
, Eestimaa Looduse Fondi globaalsete keskkonnateemade ekspert
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Repro

Tulnukliik võib aastaid vaikselt põlluservas konutada ning siis äkki, soodsate tingimuste kokku langedes, kiirelt edasi levida, hakates kohalikke liike välja tõrjuma ja kooslusi ümber kujundama, kirjutab Agur Paesüld. 

Neil pole ju seal korralikke metsi, mingisugused pargid ainult! Uhkusega viime oma väliskülalised väljasõidule Lahemaa või Matsalu rahvusparki. Nendel väljasõitudel  tõmbame rahuloluga sõõrmeisse värsket männiokkalõhna, libistame heldiva pilgu üle inimtühja rabavälja ja väljamaa-sõprade elevil nägude.

Erilisest Vaikusest tiines õhus aktiveerub meis kõigis sisemine Jaan Tätte – saata kuradile see lõputu rahmimine ja siblimine linnas, ehitada oma kätega palkmaja, mändide alla, kaugele naabritest! Põlvini märjad, tibutavast seenevihmast juba pisut virilate nägudega külalised ununevad hoopis.

Mis on aga nende nii koduste puude taga? Lihtsalt mets või midagi veel? «Puhkus!» õhkab  pereisa. «Seened ja marjad,» rõõmustavad naine ja lapsed. «Kasutamata energia,» formuleerib soojuselektrijaama brigadir.

«Raha!» mõtleb metsamees. Ökoloog näeb metsa aga ökosüsteemina, elus ja eluta looduse omavahelise keerulise suhetevõrgustikuna, kus kõik osised mõjutavad üksteist ja moodustavad koos toimiva terviku.

Nii kummaline kui see ei ole, teame ökosüsteemidest pigem vähem kui rohkem, hoolimata sellest et kogu meie vajaduste spektri rahuldamine sõltub ökosüsteemide pakutavatest «teenustest». Primaarsest toiduenergiast alates, lõpetades esteetiliste, rekreatiivsete väärtuste realiseerimisega.

Rääkimata majandustegevusest, mis ei oleks lihtsalt võimalik ökosüsteemidest ressursse ammutamata ning sinna saastet ja reostust tagasi «ümbertöötlemiseks» suunamata. Ökosüsteemide teenuste kättesaadavus sõltub keskkonna kandevõimest. Kui kandevõime ületatakse, kahanevad ka ökosüsteemide teenused või lõppevad viimaks üldse.

Hilissuvel külastasin Kreetat.  Sealse ranniku meri on selge, soe ja tujukas. Ajast aega on ta karmiilmelise rannajoonega tapelnud, suurejoonelised kaljud langevad saabli sakkidena vette, raevukad murdlained rebivad nendest tükke.

Hõreda taimkattega mäed meenutavad lahtisi haavu, päevast päeva kisuvad tuuled selle kärbunud pinda, talvised tulvaveed leotavad lahti suuri lahvandusi. Rohelist haarab silm vaid paikades, kus inimese higi ja vaev on suutnud vallapääsenud loodusjõude trotsides rajada oliivi- või viinamarjaistandusi.

Esimesed inimesed asustasid Kreeta neoliitikumis, Minose kultuur lõi õitsele mitu tuhat aastat hiljem, saavutades kõrgpunkti pronksiajal. Vahemereline kliima ja looduslikud rikkused mängisid selles olulist rolli.

Senimaani, viimasest jääajast saati on Vahemere kliima mõõdukalt muutunud, taimkatet vähesel määral ümber kujundades. Vahemere-äärsed mäed, tasandikud ja orud olid kaetud metsadega. Esmalt domineerisid külma taluvad liigid, hiljem soojalembesed, nagu mänd ja tamm.

Halastamatus päikeselõõsas koos punetavate, higist nõretavate turistihordidega mööda Knossose varemeid koperdades on esmapilgul raske ette kujutada seda looduslikku küllust, mis võimaldas Minose kõrgtsivilisatsioonil nõnda õilmitseda. Varjusin malbe mikrokliimaga seedrisallu. Istusin ajalooliselt kõrge väärtusega kivihunnikule, et taastada kuumuses hangunud kujutlusvõimet.

Metsad pehmendasid suvekuumust ja andsid pinnasele kaitset tuulte ja sademete erodeeruva mõju eest, pakkusid elu- ning varjupaika arvukatele linnu- ja loomaliikidele. Muistsetele minoslastele kujutas mets endast esmapilgul ammendamatut kütuse ja ehitusmaterjali varu.

Arvatavasti ulatus ettevõtlike minoslaste poolt paari tuhande aasta jooksul rajatud kaubavõrgustik üle kogu tolleaegsetele eurooplastele tuntud maailma.  Tsivilisatsiooni ja majandustegevuse õilmitsedes, rahvaarvu kosudes taandusid Kreeta metsad kirve ees: põllu- ja karjamaad, metalli sulatamine ning laevaehitus nõudis oma.

Peagi jõudis kätte aeg, kui minoslased ei saanud enam hakkama tagamaade viljakorvita. Minose kultuuri hääbumises mängisid olulist rolli Thera vulkaani purskamine ja hilisem mü­keenelaste pealetung, kuid viimase kirstunaela lõid arvatavasti minoslased ise, olles ületanud keskkonna kandevõime.

Üks kultuur hääbus, kuid euroopalik tarmukus, kauplemiskihk ja meresõiduoskused ei kadunud kuskile. Järje võtsid üle kreeklased ja roomlased. Järgnevate aastasadade jooksul taandusid Vahemere seedri- ja tammemetsad, nendest said üha uued laevad, tuhahunnikud või põllumaad.

Tänapäeval tunneme Vahemere-äärseid päikeseturismimaid Hispaaniat, Itaaliat, Kreekat, Türgit, Marokot jt kui riike, kus veenappus, tulvad, kuumalained, pinnase erosioon ja muldade vaesumine on igapäevane reaalsus. Üle 70 protsendi Vahemere valgala looduslikest elupaikadest on hävinud, järelejäänud osad on tugevalt fragmenteeritud ning kannatavad rängalt inimtegevuse surve all.

Vahemere valg­ala asustab 22 500 endeemilist taimeliiki. Seetõttu lisati Vahemere piirkond 35 maailmas enim ohustatud elurikkusega paikade nimekirja.

Ökosüsteemide kandevõime sõltub nende terviklikkusest, et süsteem oleks kahjustamata ning funktsioneeriv. Olulist rolli ökosüsteemi toimimises mängib elurikkus, bioloogiline mitmekesisus.

Kui on piisavalt mitmekesisust – ennekõike erinevaid looma- ja taimeliike  –, siis paljudel juhtudel aitab see ökosüsteemidel terviklikkust säilitada ka häirimise korral. Elurikkus tagab ökosüsteemidele kaotatud liigi asendamise ökoloogiliselt sarnase rolliga liigiga nõnda, et normaalne aineringlus säilib.

Paraku on elurikkus (liigiline, geneetiline ja koosluste mitmekesisus) säärane nähtus, mida ei ole võimalik pärast selle hävitamist sõrmenipsuga taastada. Küll aga on võimalik elurikkuse hävimist pidurdada.

Elurikkust ohustavad eelkõige elupaikade hävimine ja killustumine, üleilmsed kliimamuutused ning invasiivsed võõrliigid.

Erinevalt minoslastest ja hilisematest kuulsusrikastest Euroopa kõrgkultuuridest püsisid meie muistsed esivanemad läbi ajaloo tagasihoidliku «metsarahvana».

Rahvapärimuslikud killud loodushoidlikest tavadest ja tõekspidamistest vermiti eestlaste ühisteadvusesse pikaks ajaks. Ehk see seletab, miks möödunud sajandil aktiviseerunud süsteemne looduskaitsetegevus Eestis osutus pigem tulemuslikuks.
 
Globaalses võrdluses on Eestis elupaikade hävitamine ja fragmenteerimine pigem tagasihoidlik ja püsib tõenäoliselt tagasihoidlikuna senikaua, kui looduskaitsjatel ja -sõpradel rauas püssirohtu jätkub.

Üleilmse kliimasoojenemise mõjud Eestimaa elurikkusele on pigem veel ebaselged. Kuid invasiivsete võõrliikide kahjust kohalikule loodusele saame lugeda päevauudistest.

Kui elupaikade hävitamine, häirimine ja killustamine on üldjuhul pigem mastaapne tegevus, siis võõrliikide imbumine loodusesse toimub teinekord üsna märkamatult. Tihti võib tulnukliik aastaid vaikselt põlluservas konutada ning siis äkki, soodsate keskkonnatingimuste kokku langedes, kiirelt edasi levida, muutudes nõnda invasiivseks, hakates kohalikke liike välja tõrjuma ja kooslusi ümber kujundama.

Ees-Aasia poolkõrbetest ja steppidest pärinev harilik tõlkjas ehk rahvakeeli rakvere raibe leidis tee Eesti põldudele 18. sajandi lõpukümnendil. Ulatuslikult hakkas rakvere raibe levima 19. sajandi keskpaigast ning nüüdseks on see suurekasvuline kohalikke liike välja tõrjuv tülikas umbrohi kujunenud tõeliseks nuhtluseks, mille hävitamisega tuleb iga päev tegeleda.

Sosnovski karuputk toodi Eestisse teadlikult ja tahtlikult, algul ilu- ja meetaimeks, kuid alates 1960ndatest levitati seda hiiglaslikku sarikalist väärtusliku silotaimena. Plahvatuslikult hakkas karuputk levima alates 80ndatest.

Suurekasvulise taimena mõjub ta kooslustele vaesestavalt. Nahaga kokku puutudes põhjustab raskestiparanevaid põletusarme. 2008. aastal kulutas riik karuputke tõrjumiseks 6,8 miljonit krooni.

Samal aastal leiti Jägala jõest signaalvähk. Aasta hiljem Mustjõest, kuhu signaalvähk lasti ilmselt mitte varem kui viis aastat tagasi. Seda vaatamata seadusega kehtestatud keelule, mis ei luba elusaid võõrliikide isendeid loodusesse lasta.

Sigivam, suurem, agressiivsem ja vähikatkule immuunne signaalvähk on suureks ohuks Eesti jõevähi populatsioonile. Just vähikatku levitades saab temast meie jõevähi väljasuremise põhjustaja. Mis aga juhtub pärast jõevähi kadumist Eesti veekogudest, on üsna prognoosimatu.

Karusloomadena kasulikeks peetud kiskjad, kuid meie aladel tulnukliigid mink ja kährik on tugevasti mõjutanud maas pesitsevate lindude arvukust, mink on pea täielikult välja tõrjunud kodumaise euroopa naaritsa, samuti vähendanud Eesti ühe peamise jahilinnu sinikael-pardi arvukust.

Hinnanguliselt viiendik Euroopa imetajatest on võõrliigid, Eestis kümnendik. Euroopat asustab üle 6000 võõra päritoluga taimeliigi, Eestis kasvab avamaal umbes 4000 võõrtaime. Euroopa invasiivsete võõrliikide inventuuri (Delivering Invasive Alien Species Inventories for Europe) andmeil asustab Euroopa maismaa- ja veealasid kokku ligi 11 000 võõrliiki, 15 protsenti nendest on ohtlik kohalikule elurikkusele, teine 15 protsenti põhjustab märkimisväärset majanduslikku kahju.

ÜRO Keskkonnaprogrammi tegevjuhi Achim Steineri andmeil hinnatakse invasiivsete liikide kogukahju maailmas 1,4 triljonile dollarile aastas, see teeb viis protsenti kogu maailma SKTst.

Just saared on väga head mudelid, võib-olla isegi teatavas mõttes elurikkusega toimuva sümbolid. Nüüd, mil oleme taibanud, et kogu meie planeet on vaid tilluke elusaareke keset vaenulikku kosmost, suudame võib-olla ka neist õppetundidest paremini aru saada.

Ajal, mil minoslaste kaasaegsed purjetasid Vahemerel rannikut silmist laskmata, seilasid polüneeslased uljalt oma kaksikkanuudel kümneid kordi suuremal avamere alal, läbides oma lahtistel alustel tuhandeid kilomeetreid ääretus ookeanikolmnurgas, mille moodustasid Lihavõttesaar, Uus-Meremaa ja Hawaii. Algul puudusid Hawaiil kookospalmid, need istutasid Okeaania lõunaosast saabunud polüneeslased. Sisserännanute jaoks oli kookospalm eluliselt vajalik taim.

Kookospalmi algne päritolu on ebaselge, osa teadlasi väidab selle pärinevat Indiast, teised aga hoopis Lõuna-Ameerika loodeosast. Kookospalmi vili kannatab soolast vett ja võib merehoovustega rännata tuhandeid kilomeetreid, et siis kuskil kaugel atollil kanda kinnitada, kuid kindlasti on selle taime levikule kaasa aidanud muistsed kartmatud meresõitjad, eelkõige polüneeslased. Hoolimata märkimisväärsest rännuvõimest püsis ta uutel asumaadel sõbralikes suhetes kohalike kooslustega, muutumata invasiivseks.

Kui eurooplased avastasid kookospalmiõli kõrge turuväärtuse, asuti usinalt kultiveerima palmiistandusi üle kogu Okeaania: Mikroneesias, Melaneesias, Polüneesias.

  Stanfordi ülikooli uurimusest aga selgub, et arvukaid saarekesi kroonival romantilisel postkaar­dilikul palmisalul on oma varjupool. Kookospalmidel pesitsevad harva merelinnud, mistõttu palmisalu jääb ilma väärtuslikust guaanost, toitainete puudus mullas päädib madalama taimerinde kadumisega.

Elupaiga kesiseks jäädes kaovad sealt ka erinevad loomaliigid. Kannatavad ka palmid ise: palmisalus kasvavad puud on kiduramad kui looduslikus koosluses kasvavad isendid.

Tuhandeid aastaid on kookospalm loendamatutel saartel eksisteerinud sõbralikult koos teiste taimeliikidega, sest ehkki kannatab ta hästi sooldunud pinnast, vajab ta kasvuks väga palju päikesevalgust. Seega, ilma inimese abita on sellel uustulnukal raske muutuda invasiivseks.

Võib tänada õnne, et lääne inimese majanduslikud ambitsioonid on seni komistanud kohalikele elanikele iseloomulikule tööpõlgusele.

Suurte meresõitude ajastul külvasid eurooplased harva oma teel õnne ja paremat elujärge. Enamasti jäeti «lahkumiskingituseks» mõni eriti laastav nakkushaigus või mõned vastikud kahjurid. Saartele jõudnud moskiitod ja Aafrika teod kannavad nii inimestele kui loomadele ohtlikke patogeene.

Moskiitode levitatav elevantsustõbi vaevab maailmas ligi sadat miljonit inimest. Hawaiile ilmselt lemmikloomana saabunud enneolematult ablas Aafrika tigu on vaheperemeheks ussile, mis tigude söömisel satub inimese vereringesse ja põhjustab meningiiti.

Merelindude populatsioone üle Okeaania ohustab terve plejaad laevajäneseid: sipelgad, rotid ja maod. Teinekord piisab ühest invasiivsest liigist isoleeritud saarel, et lõpetada mitme endeemilise liigi eksistents.

Mitme Okeaania saare linnustik on rängalt kannatanud invasiivse mao, pruuni boiga ohjeldamatu tegevuse tõttu. Ainuüksi Guami saartel suri pruuni boiga tõttu välja kaheksa metslinnuliiki 11st, sealsetes metsades valitseb nüüd kummituslik vaikus.

Toiduotsingul on see täitmatu roomaja rünnanud isegi magavaid inimesi. Igal aastal kulutab Guami valitsus 4,6 miljonit dollarit selle isuka nuhtluse ohjeldamiseks.
Üleilmne elurikkus tugineb saartele – ligi 180 000 saart moodustavad kogu maismaa pinnast kõigest viis protsenti, kuid neid asustab 20 protsenti maismaa liikidest. Pea pool maailma ohustatud liikidest eluneb saartel.

Elupaikade hävitamise, kliimamuutuste ja invasiivsete võõrliikide negatiivne mõju on saartel mitu korda võimendunud. 70–95 protsenti maismaaliikide väljasuremisest on toimunud saartel, enamik nendest (55–67 protsenti) on põhjustatud invasiivsete võõrliikide mõjust.

Inimkonna ökoloogiline jalajälg ületas keskkonna kandevõime juba kaks kümnendit tagasi. Et teha õigeid tulevikuotsuseid, tuleb olukorda ausalt ja adekvaatselt hinnata. ÜRO Keskkonnaprogrammi tegevjuht Achim Steiner nendib: «Liialt paljud valitsused pole suutnud teadvustada ohu ulatust, mida invasiivsed võõrliigid endast kujutavad.»

Invasiivsete võõrliikide tõrjumisel moodustab väga suure osa ennetustöö. Siiski, seni puudub Eestis veel süstemaatiline võõrliikide leiuandmete talletamine. Äärmiselt oluline on, et üldsuseni jõuaks mõistmine: ka ilusad või kasulikuna tunduvad taimed ja loomad võivad muutuda ohtlikuks, mistõttu paljudel juhtudel on vajalik ja ka võimalik vältida võõrliikide sattumist loodusesse ning piirata nende edasist levikut.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles