Timo Steiner jõudis autoriplaadini. Heliloojale on see samamoodi teetähis nagu esimene raadioesitus, esimene autorikontsert, esimene tõsisem tunnustus. Poeetilise nimega plaadi «Pilved tulevad vahele» andis välja rahvusringhääling initsiatiiviga televisiooni poolel.
Selgitus selleks sammuks sisaldub plaadi saksofoni ja löökpillidega esitatud avaloos «Tants pärast säravat päeva», milles on selgesti äratuntaval moel kuulda igateisipäevase ETV kultuurimagasini «Op!» tunnusmuusika motiive. Nimelt on Steiner juba aastaid varustanud seda saadet muusikaliste vaheklippide, muusikataustade ja signatuuridega. Samamoodi on palas «Kena on Sind kuulata» äratuntav telesaate «Muusikaelu» tunnusmuusika katked.
Osalemine massimeedias on kunstheliloojale kahtlemata niisugune tegu, millega kaasneb peaaegu automaatselt ka laiem tuntus. Tallinna muusikakeskkooli direktori ametit pidav Steiner on (kultuuri)üldsuse silmis lisaks oma loomingule teada ka kui Eesti muusika päevade üks korraldajatest, kuid sellega avalikku tähelepanusse ei jõua.
Muusikalises mõttes on Steiner pisut kameeleonlik, haarates kilde siit ja sealt, vormides neid oma käega ümber kirjutatuna erksavärviliseks tervikuks. Ka plaadi lühikeses saatetekstis räägib ta teda inspireerivast kirkusest ja sellest, et eelistab paradokse irooniale, sest sealt voolavat rõõmu ja kurbust ühel ajal.
Veel lisab Steiner, et suurema osa plaadil kõlavast muusikast on ta kirjutanud öisel ajal, talle on helides oluline valgus ja muusikat organiseerib maha surutud või valla lastud rütmiline meetrum.
Plaadil leiduvate palade lühikirjeldused/selgitused on lakoonilised ja heas mõttes osutavad, lood ise suhteliselt lühikesed (pikemaid teoseid on helilooja kuulajale sammu vastu astudes ise liigendanud ja träkitanud) ja albumi kujundus stiilselt kujutlusvõimet ärgitav. Ühesõnaga on meil tegemist plaadiga, mis juba kätte võttes ja enne kuulamist meeldivalt ärgitab uudishimu ja kutsub ennast kuulama.
Pilt, mis kuulamisel avaneb, on eelmuljega heas kooskõlas. Muusika koosneb suures osas sähvatustest, signatuurilaadsetest vinjettidest, värvipursetest, kõlasündmustest. Siin on ohtralt filmilikku heli narratiivsust, stiilikirevust, selget motoorikat. On selgeid vihjeid populaarmuusikale, hüppeid orienti ja mõõduvõtmist klassikutelt. Kõiges kokku on midagi jaanräätsalikku, mis peaks olema suisa loomulik, sest Steiner oli tema õpilane.
Timo Steineri muusika jätab mulje teatavast läbematusest. Ta ei võta ette pikki arendusi, kus kiht-kihilt kerkitakse kulminatsiooni või lahenduse poole. Samuti ei kuluta ta aega keerukate mitmeplaaniliste kõlastruktuuride loomisele. Kõik, mis toimub, on siin ja kohe. Ja helilooja ise on otsekui tänavasaginas vaatleja, kes nopib teda huvitavaid pudemeid ja asetab neile suurendusklaasi.
Aga plaat on tal kenasti terviklik kogum, oma käekirjaga tehtud, maitsekalt vormitud, hästi tervikuks sulatatud. Näib, nagu oleks massimeediakogemus olnud õpetlik ja pannud helilooja mõtlema oma vaataja-kuulaja peale rohkem kui kontserdisituatsioonide puhul, kus muusikast osasaajaskond on piiritletud konkreetsete siin-ja-praegu publikutega.
On tunda, et Steiner mõtleb teistmoodi – avaramalt ja avalikus ruumis.
Debüütalbum on talle suurepärane visiitkaart.
Uus plaat
Timo Steiner
«Pilved tulevad vahele»
Eesti Rahvusringhääling 2008