Paavo Kangur: kas Eesti on herilane või riik?

Paavo Kangur
, ajakirjanik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Paavo Kangur (Kroonika).
Paavo Kangur (Kroonika). Foto: Erakogu
Ajakirjanik Paavo Kangur nendib, et väikeriigid teevad vea, kui arvavad, et nende ajalooliste kannatuste pärast ollakse valmis alustama Kolmandat maailmasõda.

Hiljuti analüüsisin Mart Laari väärtpaberiportfelli. Suurim edu on tal Rumeenia kinnisvaraäri võlakirjadega. Suurim ebaedu on tal Bank of Georgia aktsiatega, mille hind kukkus aastaga 38 dollarilt 12 dollari peale. Juulis pudenes aktsia läbi 20 dollari tasemest ning august ja sõda tõid püstloodis kukkumise. Vaadates aktsiahinna muutust, võiks arvata, et insaiderid teadsid sõjast ette.



Rumeenia kinnisvaraäri võlakirju soovitas Laarile Hansapanga personaalpanganduse osakond. Viimane augustikuine Hansapanga soovitus oli panustada ennekõike riigiosalusega Vene suurettevõtete aktsiatesse.



Laari poolt tõenäoliselt ei oleks patriootlik osta Vene suurfirmade aktsiaid, samas oleks otsus ratsionaalne. Patriootlik ei ole ratsionaalne ja vastupidi. Need on tavalised elulised valikud.



Kahtlemata ei ole patriootlik loobuda Eesti euromündi tagaküljel olevast riigipiiride kujutisest, kus ka Petseri on märgitud Eesti osana. Samas oleks see samm ratsionaalne. Mida see tähendab, et Euroopa ühisraha tagaküljel on suurendatud riigipiiridega Eesti maakaardi kujutis? Mida see sümboliseerib?



Kas mälestust Petserist või Tartu rahu piiridega Eestist? Kas ainult mälestust või soovi revanšismiks ja piiride muutmiseks? Või on see hetkelist emotsionaalset rahuldust pakkuv herilase torge karupepusse? Emotsionaalset rahuldust võib otsida ka rannast, kasiinost, massaažisalongist, saunast või tutika BMW roolist. Kui Eesti on riik, kas tal on siis mõttekas herilast mängida ja karupepusse üks nõel jätta? Kui Eesti on herilane, siis ma mõistan sellist käitumist. Kui Eesti on riik, siis ma ei mõista. Milleks torkida, kui me seda konflikti ei taha ega suuda vastu võtta.



Gruusia läks Osseetia asja torkima, isegi üldmobilisatsioon kuulutati välja ja rünnati de facto Moskva kontrolli all olevat territooriumi. Sellest sündis ainult jama. Gruusia pidas konfliktis vastu paar päeva, riigi kaitseminister tunnistas, et nad tegid valearvestuse.


Õnneks mõistus võitis ja sõlmiti rahu. Gruusia naaberriigis Türgis on tohutud NATO väed, kuid konflikti ajal avaldas Türgi Venemaale kaastunnet Lõuna-Osseetias toimunud veresauna tõttu.



Väikeriigid ja väikerahvad teevad ühe valearvestuse. Nad arvavad, et nende ajaloolised kannatused on nii kaasakiskuvad ja mõjusad, et sellepärast ollakse valmis alustama Kolmandat maailmasõda. CNN ja BBC kajastasid sõda neutraalselt, andes mõlemale poolele eetriruumi oma tõdesid selgitada. Alles siis kui vaherahu oli sõlmitud, aga hulkuvaid ja konflikti otsivaid Vene tanke oli pool Gruusiat täis, hakkasid Euroopale meenuma ajaloolised hirmud.



Mida on Eestil sellest õppida? Milline oleks võimalik tulevane konflikt Venemaaga, kui Eesti liidrid jätkuvalt arvavad, et nad on herilased?



a) Eesti armee peab Võmmorski all kangelaslikke kaitselahinguid, Läti vennad ja Rootsi sõbrad sekkuvad peatselt ning NATO lennukid juba stardivad Saksa baasidest.



b) Kindral Bill sõidab haigutades tööle. Liiklusummikus istudes kuuleb, et Vene tankid on ületanud Narva jõe. Kui ummik lõpeb, teatab raadio, et Pihkva õhudessantpolk peab Toompea nõlval piknikut. «Minu armsad lollid aborigeenid, miks nad mind ei uskunud, ma ütlesin, et Eesti pärast ei alustata III maailmasõda,» mõtleb Bill. Aga eestlased tahtsid uskuda hoopis kindral Johni patriootlike tegude allosakonnast, kellel oli Senatist vaja läbi suruda üks sõjalis-tööstusliku kompleksi tellimus ning kelle töö oli lokaal­sete konfliktide ülessoojendamine.



Millised on edasised arengud?



a) Vene väed surutakse Vladivostokis merre. Eesti piir ulatub Hiinani.



b) Põhja-Küprose variant. Vene väed istuvad riigis ja rahuvahendajad väsivad rahvusvahelistest seminaridest ja läbirääkimistest, mis ei ole paarikümne aastaga viinud kuhugi.



c) Gruusia variant. Segadus piiridel, aeglane Vene vägede väljatõmbumine, suuremad Rootsi pangad hindavad oma Eestis asuvad varad ümber. Õhku lastud tehased. Kroon kaotab 90 protsenti oma väärtusest.



d) III maailmasõjas hukkub miljon eestlast, säilib üks väike enklaav Gröönimaal. Aeg-ajalt käiakse koos ja lauldakse laulu «Me metsavennad» ....



Kui vaadata Eesti idasuunalist poliitikat, siis meie eesmärgid on segasevõitu, täpsemalt need puuduvad. Me loitsime ühesugust mantrat:



Venemaa on paha-paha,
Putin on paha-paha,
Euroopa tule tee ata-ata.


Kuid Euroopal puudub ühtsus küsimuses, mitu korda ata-ata teha ja kui tugevalt. Itaallased, kellel puudub ajalooline hirm Venemaa ees, soovitavad õrna noomitust, poolakad on muidugi raevukamad ja soomlased alalhoidlikumad.


Aga vaatame Euroopa huvisid, näiteks energiaalast koostööd. Euroopal on võimalik gaasi ja naftat osta ka kolonel Muammar Gaddafilt, Venezuela liidrilt Hugo Chavezilt, selliselt «kurjuse telje» riigilt nagu Iraan ja ka Ladenite perekonnalt.



Hiljuti oli selles nimekirjas ka ameeriklaste poolt võimule aidatud ja hiljem kukutatud Saddam Hussein. Ja kõigilt osteti ja kõigiga tehti koostööd. Lugege seda nimekirja päris tähelepanelikult ja kui alternatiividele mõelda, peaks saama aru, et Euroopa südamele näib Moskva nende valikute seas päris ingellik välja. Oh, vaene lääs, millised on sinu valikud.



Ühes eksivad Eesti tavavaatlejad kindlasti: Kreml ei ole endine ja pealegi istub seal juba uus president Dmitri Medvedev. Ja vaadake kui osavalt nad CNNis, BBCis, ARDs seletavad, olles omandanud kogu liberaaldemokraatliku retoorika. Sel põhjusel ründavad nad Balti riike ainult juhul, kui need teevad mõne väga nõmeda provokatsiooni või alluvad mõnele korraldatud provokatiivsele meetmele omapoolse suurlollusega. Ja järgnevas teleshow’s tahavad kõik välja näha positiivsete kangelastena.



Eestil on NATO liikmena vähemalt 30-päevane iseseisva vastupidamise kohustus ja see tähendab, et väikeriigid ka vastutavad oma julgeoleku, tegude ja sõnade eest, ning ajaline pinge garanteerib telejaamadele põneva reality-show. Kuid me ju tegelikult ei tahaks olla selle reality kangelased.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles