Kevadel jõudsid Mari Mäe ja Kaja Lindali tantsuetendusega «Opus Tempus» Eesti Teatriliidu tantsuauhindade nominendiks. Duo on taas kord ühendanud jõud, sulatanud üheks visioonid ning tulevad uuesti.
Tantsud toidust ja teadusest
19. oktoober 2010, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui «Opus Tempus» võttis oma lähtematerjaliks loodusvaatlused ja barokk-kunsti, siis tantsijate uusim lavastus, nagu pealkirigi ütleb, tegeleb ei rohkema ega vähemaga kui köögiga ning selle funktsioonide muutumisega ajas. Tullakse eeterlikelt ja kaugustesse vaatavatelt teemadelt märksa asjalikumate ja seega ehk ka naljakamate reaalsuste poole. Ollakse peaaegu et punk. Naised möllavad köögis.
Saali astudes hakkab kohe silma kaks pottidest kokku pandud metall-installatsiooni. Nii palju metall-ilu ei ole ma Kanuti saalis näinud päevast, mil Norra performance-grupeering Bäktruppen seal oma light metal band’iga esines. Potid kasvavad nagu õunad ja tantsijad saavad neid vajadusel endale ka pähe panna. Seda võimalust ei jäeta kasutamata. Ei jäeta kasutamata võimalust kööki natuke nöökida.
Õigustatud närvilisus
Lavastus kulgeb väga närvilises rütmis, aga õigustatult, sest köök ongi teadupoolest üks väga närviline koht. Nagu lavastuse eessõnas öeldakse, on need kaks naisterahvast oma elust «mahlaka tüki köögis veetnud». See tuleb nüüd köögile tagasi teha. Kõik see rütm: supermarketist koju, produktid potti, supileem tulele ja jääb ainult oodata, mida sööja sellest arvab. Kas kiidab heaks? Ja kui ei kiida, kas siis on paha? Söögid söödud, tuleb vein lahti koukida ja oodata härrat. Aga kui härra ei tule, ja selles lavastuses härra millegipärast ei tule. F…k that, hea ongi, kui ei tule, siis tuleb vein üksi ära juua ja köögis jaurata. Kaks naist on köögis ja neil on lõbus. Või teine variant, et nad ei lasegi härrat kööki.
Mainisin juba pähe pandud kastrulit, aga ei maininud breakbeat- ja technorütme, ei maininud kohati lahedalt primitiivsevõitu ekraanigraafikat ega muidugi banaanikostüümis Kaja Lindali 50ndate Hollywoodi muusikalistiilis banaanitantsu – lõbusat ja... banaanieksootilist. Mind köitiski tolle etenduse bad-taste-aspekt ehk kõige rohkem. Seda oleks võinud isegi julgemalt toota. Ja iroonia ning eneseiroonia köögikultuuride ja nende ajaloo suhtes.
Samas oleks etendus võinud olla kuidagi terviklikum – tantsuetüüd järgnes tantsuetüüdile ja teema kandis, kuid etenduse pinge kõikus.
Kui «Naised köögis» oli komöödiasugemetega, pigem madalkultuuriliste tähistajatega flirtiv, siis lavakunstikooli Alexanderi tehnika õpetaja Maret Mursa debüütlavastuses polnud komöödiast jälgegi. «Neli vaadet» oli tõsine, kammerlik ja askeetlik ning sellisena väga ilus. Olgu mainitud ka, et Alexanderi tehnika on meetod, mille abil saab inimene teadlikuks sellest, millised on tema kehasse ladestunud reageerimismustrid, harjumused, reaktsioonid. Oma õpetatavat meetodit Mursa siis ka rakendas.
Esil tantsijad
Lavastuse kujundus oli napp, atmosfääri suunasid vaheldumisi eredamaks ja sumedamaks muutuvad valgused. Samuti haakusid meeleoludega väga hästi kostüümikunstnik Reet Ausi justkui kuskilt modernistlikust unenäost välja õmmeldud kostüümid.
«Neli vaadet» ei pidanud jääma kuidagi salapäraseks, vaid vastupidi, kõik esile tooma, mida esile tuua oli – need harjumuslikud kihistused inimese, konkreetsemal juhul siis tantsijate Rene Nõmmiku ja Tiina Olleski kehades. Tuua esile tantsijad, tuua esile kehade matemaatika.
Tantsijate liikumine oli ökonoomne ja kliinilise täpsusega välja mõõdetud. Mingis mõttes jäi Mursa oma teadlaslikult püstitatud ülesandele alla, sest ma ei suutnud kordagi mõelda reaktsioonidest ja mustritest, küll aga tabasid mind tantsivate inimeste tekkivad kujundid ja situatsioonid.
Suurepäraselt suhtles tantsijatega Anne Türnpu, Citra Krista Joonase, Edward Krimmi ja Jaagup Tormise live’is loodud etnofuturistlikult humisev muusika. Mõni kõlks ja tühjad kohad.
Kui siinkohal mõlema lavastuse puhul filmikunstist paralleele tõmmata, siis oli «Naised köögis» näiteks punkfilm «Sid ja Nancy» ja «Neli vaadet» Alain Resnais’ «Eelmisel aastal Marienbadis».
Uued tantsud
«Kaks naist köögis, banaanist rääkimata»
Tantsijad-koreograafid Kaja Lindal ja Mari Mägi
STÜ ja Insight Dance Company etendus
Esietendus Kanuti Gildi saalis
14. oktoobril
«Neli vaadet»
Lavastaja Maret Mursa
Tantsijad Rene Nõmmik ja Tiina Ollesk
Muusika Anne Türnpu, Citra Krista Joonas, Edward Krimm, Jaagup Tormis
Esietendus NO99s 15. oktoobril