Henrik Roonemaa: aga kui koer kodutöö ära sööb?

Henrik Roonemaa
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Henrik Roonemaa.
Henrik Roonemaa. Foto: Peeter Langovits

Tehnoloogiaajakirjanik Henrik Roonemaa kirjutab, et pea igas Eesti koolis on olemas võimalused õpetada ka teistmoodi kui ainult raamatu-töövihiku meetodit kasutades. Ainuüksi sellest, kui me ostame homme kõigile õpilastele iPadid, ei juhtu mitte midagi.

Mis oleks, kui asendaks kõik meie koolides kasutusel olevad paberõpikud tahvelarvutite või e-raamatulugejates asuvate e-õpikutega, küsis Tiit Hennoste nädalajagu tagasi siinsamas Postimehes. Hea mõte! Aga enne kui tormata riigi raha eest Apple’i aktsiakurssi tõstma, võiks hetkeks istuda ja mõelda.

Ma olen täiesti nõus enamiku Tiit Hennoste ja ka neljapäevases Eesti Ekspressis Heidit Kaio ja Priit Hõbemägi toodud argumentidega tahvelarvutite kasuks. Loomulikult on õpilasel paljusid teadmisi kergem omandada interaktiivses vormis – kas videote, mängude, ekraanil keerlevate kolmemõõtmeliste molekulimudelite või mille iganes kaudu.

Teksti täis raamatud, olgu need kas värviliste või mustvalgete piltidega, ei ole a priori kõige täiuslikumad info edasi andmise vahendid, kuigi me oleme ajaloolistel ja kultuurilistel põhjustel harjunud raamatut pühaks ja võitmatuks esemeks pidama. Elu on edasi läinud ja meie võime ka minna.

Juba eelmistel riigikogu valimistel oli IRLi üheks lubaduseks anda igale õpilasele sülearvuti, mis aga koalitsioonileppe sõlmimisel moondus lubaduseks anda sülearvuti õpetajatele ja nii kulutaski riik 40 miljonit krooni ja ostis õpetajatele 4000 sülearvutit.

Sellest eelmine koolide infoühiskonda viimise suur programm oli loomulikult juba 1997. aastal alguse saanud Tiigrihüpe, mille tulemusena on Eesti koolid praegu arvutitega keskmiselt või üsna hästi varustatud.

Minu arvates ei ole seega probleem praegu mitte selles, et meil ei ole neid mänge, õpetlikke videoklippe ja muud interaktiivset materjali tuhandetele kooliõpilastele võimalik koolis näidata. Kas meil on need mängud, videod ja muud e-materjalid kvaliteetsel ja kaasaegsel kujul olemas? Kas õpetajad tahavad, oskavad ja julgevad neid tundides kasutada? Jah ja ei.

Aga pea igas Eesti koolis on olemas võimalused õpetada ka teistmoodi, kui ainult vana head raamatu-töövihiku meetodit kasutades. Seega, ainuüksi sellest, kui me ostame homme kõigile õpilastele iPadid, ei juhtu mitte midagi. Neil iPadidel peab olema ka sisu.

Kõige lihtsam on sisu tekitada muidugi raamatutest. Kirjastamine käib niikuinii digitaalselt, kirjastustel on kooliõpikutest failid niikuinii olemas ja nendest e-raamatute tegemine on piltlikult öeldes paari hiirekliki küsimus.

Aga siin seisavad ees huvitavad tehnilised valikud.Kas tahvelarvuti või e-raamat? Siin on suur vahe. Tahvelarvuti on näiteks iPad: taustavalgustusega LCD-ekraaniga, interaktiivne, kiire, võimalusterohke, näitab videoklippe ja värvilisi pilte.

E-raamat on näiteks Amazon Kindle: väga hästi paberit imiteeriva E Inki ekraaniga, kuid mustvalge, ei näita videot, ei brausi peaaegu üldse internetis, sel pole puutetundlikku ekraani ning sellega ei õnnestu seetõttu eriti suhelda.

Pikema teksti rahulikuks lugemiseks ja pikaajaliseks järjest kasutamiseks on e-raamat minu arvates iPadist palju parem. Minu silmad hakkavad iPadist pikemat teksti lugedes veerand tunniga valutama ja kuigi meie, täiskasvanud, vahime küll kontorites päevad läbi oma LCD-ekraane, ei taha ma sellist saatust lastele. Kindle näiteks on loodud tavalise teksti pikaks lugemiseks ja selleks väga hea. Samuti on Kindle kolm kuni kuus korda odavam kui iPad ning aku peab kümne tunni asemel vastu vähemalt paar nädalat.

Lihtsamalt öeldes on siin valida, kas teha kogu õppeprotsess ümber, vähendada oluliselt raamatute ja loetava teksti hulka, asendada need interaktiivsete materjalidega ja luua kogu tahvelarvutile sobiv täiesti uut tüüpi õpikute-töövihikute süsteem koos võrgupõhise grupitöö ja hindamisega või lihtsalt digitaliseerida ära olemasolevad kooliõpikud ja vähendada seeläbi õpilase koolikoti raskust. Head variandid mõlemad.

Esimene oleks suur ja ambitsioonikas ettevõtmine, teine üsna kiiresti ja odavalt tehtav ergonoomiline innovatsioon. Kui me räägime digitaliseeritud õpikutest, võib iPadi kui kalli, raske, keeruka ning silmadele koormava seadme kõrvale jätta ja keskenduda e-lugeritele.
Aga kahest asjast korraga ja läbisegi rääkida pole mõtet ja kumbagi poolikult teha pole ka mõtet. Üleüldse võib muidugi osta igale õpilasele kaks komplekti õpikuid ja koolikoti-mure olekski lahendatud ka ilma elektroonilise paberita.

Edasi tekib veel mitmesuguseid rakenduslikke küsimusi, mille ilmselt elu ise aja jooksul lahendab. Kui paljud lapsevanemad oleksid muretult nõus sellega, et nende lapsed jalutavad novembris läbi hämarate Tallinna tänavate, kotis 10 000-kroonine tahvelarvuti?

Mis juhtub siis, kui see katki läheb või ära kaob või kui koer kodutöö ära sööb? Kui palju läheks maksma igas koolis igasse koolipinki elektripistikute ja igasse klassi WiFi tekitamine? Kas kellelgi on kahju ka, et lapsed ei saa enam talvel koolikoti peal mäest alla liugu lasta?

Kõige lõpuks ei teeks muidugi paha ka veidi arvutada. Meil on praegu umbes
250 000 õpilast (koos kutsekoolides ja ülikoolides käijatega). iPad maksab 10 000 krooni. Kokku 2,5 miljardit. Muidugi saaks hankega odavamalt, aga olgu see suurusjärk orientiiriks.

Olen täiesti kindel, et õpilaste käes olevad seadmed kuluks hiljemalt paari-kolme aastaga lihtsalt ära ja me peaks selle summa uuesti kulutama, kusjuures see summa läheks ainult seadmetele, siia pole arvestatud sisu tootmise kulu. Põhikooli- ja gümnaasiumiõpikutele kulutame aastas praegu sada miljonit krooni.

Kõige lõpuks võiks seda asja ka õpilastega arutada. USAs on katseliselt mõnes koolis püütud juurutada nii Amazoni Kindle’it kui tahvelarvuteid, kuid õpilased pole kumbagi omaks võtnud.

Neile meeldib see, et nad saavad paberraamatuid kiiresti lapata ja suvalisest kohast avada ja sinna servadele märkmeid kirjutada, ning neile meeldivad tavalised töövihikud, mida saab muretult sodida.

Võib-olla meeldib neile paberi pakutav kaalukas vabadus rohkem kui e-maailma kergus ja korrektsus.
Kui me e-õpikute või tahvelõpikute asja korralikult ära teeme, saab sellest isegi midagi enamat kui Tiigrihüpe ning Eestist maailma silmis isegi üks vägevam loom kui tiiger, aga selle korralikult tegemine on väga kallis ja väga palju keerukam kui lihtsalt Apple’ilt iPadide tellimine.

Ehk võiks alustada näiteks sellest, et õpikud oleksid soovijatele kättesaadavad ka e-kujul ja kes tahab, saaks neid juba praegu ise oma sülearvutis, iPadis või Kindle’is lugeda.

Henrik Roonemaa on ajakirja [digi] peatoimetaja

iPad – Apple’i tahvelarvuti on justkui nutitelefoni ja sülearvuti vahepealne lüli. Sellega saab kasutada multimeediat, surfata veebis, lugeda tekste ja kirjutada ning suhelda teistega.

Erinevalt Kindle’ist ei kasuta iPad e-tindiekraani, vaid küllaltki head LCD-ekraani, millelt tekstide lugemine sarnaneb arvutist lugemisega. Nagu Kindle’il, on ka iPadile olemas spetsiaalne e-raamatute pood, iBookstore. Paljud meediakanalid on hakanud oma sisu pakkuma iPadi rakenduste kaudu. (PM)

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles