Kui peaminister Andrus Ansip möödunud esmaspäeval Horvaatiasse sõitis, ootas teda Tallinna lennujaama VIP-ruumis äridelegatsioon, mille liikmete nimed ja näod ei meenu esimese hooga isegi vist ärilehtede lugejaile. Tiit Vapper, Martti Kork, Andres Vainola, Jaan Puusaag, Jaano Vink ja Siim Raie on kõik tublid mehed, kuid raske on ette kujutada näiteks Ansipi eelkäijat Siim Kallast peaministrina juhtimas Eesti äridelegatsiooni, kuhu ei kuulu ühtki suurettevõtjat.
See pilt – peaminister lahkumas pakilise eelarvevaidluse ajal Eestist koos käputäie vähetuntud ettevõtjatega, kes vaevu vee peal püsivad – on ilmselt kõnekam kui tuhat karmi sõna, millega suurettevõtjate assotsiatsiooni juht Tiit Vähi, tööandjate keskliidu volikogu esimees Enn Veskimägi ja põllumeeste keskliit peaministri ja valitsuse viimaste nädalate tegusid on tauninud.
Reformierakonnast, ettevõtjate kõige suuremast sõbrast, on majanduskriisi saabudes saanud ettevõtjate verivaenlane, kes sööb oma sõnu, ei kuula nõuandeid, rikub suhteid Venemaaga ja mis kõige hullem – tõstab üleöö makse.
Tõsi on see, et majanduskriis pole peaministri süü. Aga tõsi on seegi, et peaminister tegi ränga vea, kui laskis eelmisel sügisel, kui majandus juba jahenes, valitsusel heaks kiita täiesti utoopilise riigieelarve. Suutmata nüüd eelarvekulusid piisavalt kärpida, tahab valitsus lasta oma vea kinni maksta neil, kes selle rumaluse eest hoiatasid.
Ehkki majanduskasv kukkus möödunud talvel nagu kivi, keeldus peaminister kuni kevade alguseni seda tunnistamast. Pärast kevadist majandusprognoosi, kui valitsus oleks pidanud alustama tuleva aasta eelarve tulupoole koostamist, otsustati töötegemise asemel hoopis mitmeks kuuks käed rüppe lasta ja lihtsalt imet oodata – ehk tuleb augustikuine prognoos parem, rohkem peaministri soovunelmatele vastav.
Paraku ei tulnud. Imet ei juhtunud. Rahandusminister Ivari Padar sai valitsuse istungil pikalt sõimata, kui teatas, et ennustab tulevaks aastaks 2,4-protsendilist majanduskasvu. Sõimu põhjus polnud kehv näitaja, vaid see, et tegelikult olid ministeeriumiametnikud prognoosinud enam kui kolmeprotsendilist kasvu, aga imede ootamises pettunud Padar oli paari sõltumatu eksperdiga nõu pidanuna liiguljast ennustust ainuisikuliselt tõepärasemaks kärpinud.
Nüüd, kui eelarve üleandmiseks riigikogule on aega kõigest paar nädalat, pole enam mahti mõelda. Nüüd tuleb tulistada puusalt – sihtimata, umbropsu. Kord saavad pihta gaasipliidiomanikud, kord kroonilised haiged, kord kontserdikülastajad. Keegi ei tea, kust tuleb järgmine pauk.
Need ohvrid pole praegu muidugi eriti olulised, sest valimised on alles kaugel. Hulga hullem on ettevõtjate pahameel. Kui nad enam Reformierakonnale raha ei anna, võivad erakonna teised juhtoinad hakata pikapeale mõtlema, et parem on loobuda esimehest kui rahast.
Aga see loobumine oleks kõike muud kui lihtne. Ansipil on tugev toetus erakonna lihtliikmete seas ja viimastest valimistest ette näidata ka aegade võimsaim mandaat. Kõigele lisaks on tal varrukas veel salatrump – Vene kaart –, mida ta on juba korduvalt edukalt välja mänginud Reformierakonna ja iseenda populaarsuse tõstmiseks.
See plahvatusohtlik kooslus – kõigiga tülis olev peaminister koos paljude valijate hinges pakitseva vimmaga venelaste ja Venemaa vastu – teeb Eestist eelolevate eelarvevaidluste ja majandusraskuste ajaks püssirohutünni, mille otsas ei istu kahjuks Ansip üksi, vaid meie kõigiga koos.