Eesti riik on muinsuskaitse alla võtnud hulga ehitisi, mida spetsialistid ja eksperdid on pidanud meie kultuuriloo mälu kandjateks – need ehitised näitavad meile meie ajalugu, selle aja tänapäeva, kust me tuleme.
Juhtkiri: kultuuriloolise mälu hävimine
30. oktoober 2010, 13:44
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ajaloo ja mäletamise tähtsust on raske alahinnata ning selles valguses on valus vaadata ehitisi, mis kaitse alla võetuna lagunevad, sest nende kordategemiseks ja korras hoidmiseks pole raha.
Ehitis kannab alati oma aja vaimu ja on tehtud tolle aja inimeste vajadusi ja võimalusi silmas pidades. See on ilmselt ka takistus, miks pole riik ja kohalikud omavalitsused olnud väga varmad näiteks oma asutusi kaitsealustesse hoonetesse kolima. Kuigi, tõsi, ka seda on tehtud ja see on kiiduväärt, sest hoone säilimise tagab kõige paremini selle heaperemehelik kasutamine.
Ent kui soovitakse muinsuskaitse all olevat ehitist tänapäevasesse kasutusse võtta, tuleb arvestada suurte kulutustega renoveerimisel. Nii näiteks läheks kurikuulsa ajalooga Patarei vangla renoveerimine maksma poolteist miljardit krooni, kusjuures ainuüksi tänapäevaste kommunikatsioonide rajamine maksaks sadu miljoneid. Tihti on lihtsam ehitada uus.
Kuid Patarei vangla pole ainus selline näide. Sealsamas kõrval on linnahall, mis heale asukohale vaatamata on nii käest lastud, et tasuvat restaureerimisplaani ei suudeta välja mõelda.
Lagunevaid maakirikuid, kus kogudused on liiga vaesed ja väikesed, et neile seadusega pandud kaitsekohustust täita, on täis terve Eesti. On teada juhtumeid, kui hoone on nii lagunenud, et muinsuskaitse on sellelt maha võetud. Hoone on lihtsalt lakanud olemast.
Aga hala ei aita. Soove ja reaalseid võimalusi võrreldes tundub, et riik peab hakkama muinsuskaitse all olevate ehitiste nimekirja kriitiliselt üle vaatama. Nagu Postimehele antud intervjuus osutab muinsuskaitseameti peadirektor Kalev Uustalu, kaotab muinsuskaitse oma mõtte, kui see tähendab ainult linnukest registris või plekist märki hoone seinal.
Muinsuskaitse toob esile asjaolu, et 90ndatel võeti kaitse alla mitmeid objekte põhjalikumalt uurimata, kas need kaitset vajavadki. Muinsuskaitsjad leiavad, et objektid tuleb üle vaadata ja uuesti nende väärtust hinnata. Ning siis otsustada, mis on rohkem ja mis paraku vähem säilitamist väärt. Ent isegi selle töö tegemiseks pole muinsuskaitseametil raha.
Loodetavasti probleemi tõsidust lähiaastail siiski mõistetakse ja rahagi leitakse. Sest oleks väga kahju, kui püüdes või kohustuses kõike säilitada see kõik kaoks.