Eestit ei saa pidada vastutavaks selle eest, mis juhtus Teises maailmasõjas okupeerivate riikide otsuste alusel, mistõttu ei saa nõuda, et riigi kehtivas õiguses sätestatud sotsiaalseid tagatisi tuleks laiendada ka Teise maailmasõja veteranidele, leiab õiguskantsler.
Eesti Vigastatud Sõjameeste Ühing pöördus augustis õiguskantsleri poole, leides, et riigi veteranipoliitika on õigusliku järjepidevuse põhimõttega vastuolus, kuna see ei arvesta Teise maailmasõjas Eesti vabaduse eest võidelnutega.
Ühing soovis maailmasõjas võidelnud veteranidele vähemalt samasuguseid sotsiaalseid tagatisi, nagu on rahuajal ÜRO missioonidel osalenud isikutel, leides, et riiklik veteranipoliitika ei tunnusta mehi, kes maailmasõjas oma elu ja tervise hinnaga Vene vägede vastu võitlesid.
Ühing leidis, et õigusaktid, mis reguleerivad veteranidele antavaid sotsiaalseid garantiisid, rikuvad võrdse kohtlemise põhimõtet, kuna veteranipoliitika kontekstis peetakse veteraniks vaid pärast taasiseseisvumist Eesti eest kaitseväes ja Kaitseliidus teeninud isikuid.
Õiguskantsleri hinnangul ei ole siiski Teise maailmasõja veteranide ja taasiseseisvunud riigi teenistusülesannete täitmisel tervisekahjustuse saanud kaitseväelaste või kaitseliitlaste erinev sotsiaalsete tagatiste määr vastuolus põhiseadusest tuleneva võrdse kohtlemise põhimõttega.
Õiguskantsleri selgituse kohaselt on veteranipoliitikas kirjeldatud juhtudel Eesti Vabariik see, kes otsustab, kas sõjalises riigikaitses osaleda või selleks ette valmistuda. Teisisõnu on Eesti Vabariik see, kelle otsuse alusel osalevad kaitseväelased rahvusvahelistel sõjalistel missioonidel, viivad läbi väljaõpet ja toimib Kaitseliit.
Teise maailmasõja lahingutes osalemist või mitteosalemist Eesti Vabariik ei otsustanud. Sellised otsused langetasid Eestit okupeerinud riigid ning seetõttu on keeruline seada Eesti riiki vastutavaks kaasnenud tagajärgede eest – ka tagajärgede eest sõjas osalenute elule ja tervisele, märkis õiguskantsler.
Veteranipoliitikas väljendub Eesti riigi vastutus sõjalises riigikaitses osalemisel tervisekahjustuse saanute ees – eesmärgiks on korvata kahju, mis inimese tervisele Eesti Vabariigi otsuse tagajärjel otseselt või kaudselt on saabunud.