Õhtulehe peatoimetaja Väino Koorberg ütles Postimees.ee’le, et kuigi ta mõistab Peeter Oja emotsionaalset sõnavõttu, peaks nii kirjutaja kui ka teised lugejad suhtuma Sami Lotila lugudesse hoopis tähelepanelikumalt, sest Lotila soovib Koorbergi hinnangul eestlasi koomast äratada ja arutlema innustada.
«Kui inimesed Lotilale omaselt esimesse lõiku pistetud torkest edasi loevad, saavad nad aru, et ta tõstatab talle omases provokatiivses vormis teemasid, mis on olulised ja sotsiaalselt tundlikud. Ta on asjadega väga hästi kursis,» väitis Koorberg.
Koorbergi hinnangul ütleb Lotila välja asju, mida eestlased ehk kuulda ei taha ja mida pole ka meeldiv kuulda. Lisaks juhitakse kirjatöödes tähelepanu, et ka Eestis saavad asjad olla teistmoodi.
«Oleme leppinud, et riigi poole pole vaja pöörduda. Oleme leppinud, et poliitikud ja rahvas elavad omaette elu ning meil ei kerki diskussioone elementaarsete teemade üle,» sõnas Koorberg. «Meil võidakse ühe nupuliigutusega kaotada riiklikud sissemaksed pensionisambasse või tõsta pensionile minemise iga. Aga kus on arutelu? »
«Lotila tahab rahvast koomast äratada, et nad arutaksid, kuid seda arutelu ei taheta siin väga tihti näha ja seda peetakse ohtlikuks. Sest kui hakata asju arutama, siis see võib otsustamist segada,» lisas ta irooniliselt.
Koorberg nõustus, et ta ei pruugi kõigi Lotila väidetega nõus olla, kuid samas see ei tähenda, et mehelt peaks võtma õiguse oma arvamust avaldada. Õhtulehe peatoimetaja hinnangul on ka väga halb, et Lotila vastu sõditakse klassikalise konstruktsiooniga «mis õigus on välismaalasel kirjutada Eesti asjadest?».
«See tähendaks, et kui meie neist asjadest omavahel ei räägi, siis pole probleeme olemas,» selgitas Koorberg. «Minu arvates on Peeter Oja selles suhtes väga eksinud. Me oleme paljude ebameeldivate asjade osas silmad sulgenud. Nagu ka Peeter Oja ei märka asju, mis eestlasi tegelikult alandavad või mõnitavad.»
Koorberg tõstis esile, et oma esimeses loos kirjutas Lotila sellest, et välismaalasel on raske Tallinnas korterit üürida, sest hinnad on kõrged ja raha soovitakse saada mustalt. Teises loos aga, et taksod on räpakad, juhid ebameeldivad ja turul valitseb anarhia.
«2008. aastal rääkisid sellest ka eestlased,» ütles peatoimetaja.
Lotila on Koorbergi sõnul kritiseerinud ka toppama jäänud e-arenguid, tuupimisele keskendunud koolisüsteemi, olematuid arutelusid meist igaühe elu puudutavates küsimustes, vastuolu väljapoole paistva paraadpoole ja Eesti tegelikkuse vahel.
«Võin neid näiteid tuua lõputult ja kindlasti suudab Peeter Oja omakorda lugeda kokku, mitu korda on Lotila lugudes mainitud eesti meeste noksi suurust või aluspükste puhtust ,» nentis Koorberg. «Kuid on suur lihtsustus arvata, et Sami mõnitab eestlasi nende biomeetriliste andmete või pesu värvi pärast.»
«Mind ei alanda, kui Lotila kirjutab, et eestlased on lambad, kes ei protesti. Mind alandab, et meie riigis makstakse lastetoetuseks 19 eurot. Mind alandab, kui öeldakse, et 1000-kroonine töötutoetus ärgitab inimesi logardipõlve pidama. Mind alandab, et minu arvamusega ei arvesta need, kes on seatud meie tahet läbi viima. Mind alandavad pühapäevaõhtused järjekorrad D-terminalis, kuna tuhanded pereisad ja emad on sunnitud minema leiba teenima võõraste peremeeste juurde,» lisas Koorberg. «See alandab mind ja mitte see, et keegi sellest kirjutab.»
Selliseid asju pole alati küll mõnus kuulata, ütles Koorberg ja meenutas samas Eva Lille intervjuud kümmekond aastat tagasi, kus estofiil muu seas ütles, et 1980. aastate lõpus ja 1990. aastatel tuli paljusid eestlasi tõepoolest õpetada duši all käima.
«Seda oli valus kuulata, aga samas polnud see ka vale, kui mõelda kas või tolleaegsetele kuudepikkusele soojaveekatkestusele,» nentis Koorberg.
«Pelgalt selle lause põhjal võiks Lille panna Lotilaga ühte patta, kuid ma olen kaugel mõttest, et kumbki neist vihkaks meie maad. Me oleme sildistamisega läinud liiga kaugele, sest selline retoorika pärsib igasuguse arutelu,» toonitas Õhtulehe peatoimetaja.