Haridussüsteemi tuleb muuta, leiab Mainori Kõrgkooli ettevõtluse instituudi direktor Andres Arrak, sest praegu õpetatakse noori hakkama saama 21. sajandil, seda õpetavad 20. sajandi õpetajad ja teevad nad seda tihti 19. sajandi meetoditega.
Andres Arrak: kas Eesti hariduspoliitika toetab majanduslikku arengut?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ameeriklased reformisid oma hariduspoliitikat (ja põhjalikult) pärast venelaste Sputniku väljalennutamist 4. oktoobril 1957. Häbi ja ahastusega olid jänkid sunnitud tunnistama oma mahajäämust. Kusjuures sümptomaatiline on, et füüsikute ja raketiteadlaste lintšimise asemel asuti alustaladeni reformima kooli- ja haridussüsteemi.
Võime tänapäeval osatada tüüpilises Ameerika gümnaasiumis toimuvat «mängulist» õppimisviis, ent fakt on, et maailma parimad ülikoolid asuvad valdavalt USAs. Shanghai Jiao Tongi Ülikooli koostatavas edetabelis on maailma kümne esimese hulgas üheksa (lisaks Oxford), 25 parema hulgas 19 ja 50 parema hulgas 38 Ameerika ülikooli. Kui me britid ja kanadalased ka hulka loeme, siis kuulub anglosaksidele 50 parimast 42 ülikooli. Ja see ei saa kindlasti olla juhus.
Ent tulgem kodumaale. Kindlasti ei pea edukas olemiseks olema väga tark, kui majandus kasvab 10 protsenti ja palk 20 protsenti aastas. Majanduslangused on kõige muu hulgas kasulikud kas või selle poolest, et tihenenud konkurentsis jäävad ellu vaid parimad, loe: targemad. Eesti esimene tõeline langus (1998.–1999. aastal toimunut ei saa loomulikuks tsükliliseks languseks pidada, kuna see ei olnud kuidagi meie süü) 2008. aastal on ühtlasi hea põhjus väärtushinnanguid muuta ja üle vaadata meie hariduspoliitika ning täiendus- ja ümberõppe süsteem.
Vahemärkusena olgu öeldud, et suhtumine haridusse ning õppimisse on tuvastatav ka puhtvisuaalsel teel. Ameerika ja Briti ülikoolide linnakud on suvel puupüsti rahvast täis ja ükski hea professor ei puhka sel ajal. Suvekursusi võtavad nii tudengid kui tööinimesed, kes keskmiselt iga viie aasta tagant end jälle koolipingist leiavad. Kes kordki on suvel «tarkuselinna» Tartusse sattunud, teab, et jaanipäevast 1. septembrini on see üks «igav liiv ja tühi väli».
Eesti võimalus rahvusvahelises konkurentsis ellu jääda ja eestlastele hea elujärg tagada ei peitu kindlasti mitte odavas masstoodangus. Meil pole selleks ei loodusvarasid ega inimesi. Meie saame suured olla vaid vaimult (Jakob Hurt). Tänapäeval on maailma põhiliseks majanduskasvu allikaks eelkõige tootlikkuse tõus. Seda eriti kahaneva sündimuse ja elanikkonna juurdekasvu tingimustes.
Riigi majanduse kohanemisvõime muutunud globaalsetes oludes sõltub peamiselt kahest tegurist: 1) tööturu paindlikkusest, mille üheks oluliseks aspektiks on haridussüsteemi paindlikkus, ning 2) struktuursetest muutustest majandusharudes investeeringute suunamise kaudu uutesse innovatiivsetesse tehnoloogiatesse. See kõik peab kokku andma tootlikkuse kasvu ja majanduse ümberorienteerumise suure lisaväärtusega toodete tootmisele ja ekspordile.
Teadmistepõhine majandus on väga erinev ja pakub välja palju eri võimalusi võrreldes eelnenud agraarse, industriaalse või siis teenuste tootmisel põhineva majandusega. Teadmistepõhine majandus põhineb inimkapitalil ja oskusel selle väärtust süstemaatiliselt tõsta. Väljakutse seisneb selles, et inimpotentsiaal seotakse majandusliku efektiivsusega.
Info- ja kommunikatsioonitehnoloogias (ITK) toimuvad revolutsioonilised muutused omasoodu. Uued tehnilised võimalused nõuavad tootmise ümberkorraldamist. See saab toimuda investeeringute, aga ka ettevõtete endi tegevuse ümberkorraldamise abil. Et kogu majanduslik efektiivsus kasvaks, on vaja ka konkurentsile avatud majanduskeskkonda, mis sõltub omakorda valitsuse poliitikast.
Tegelikult toimub teadmistepõhises arenguetapis ühiskonna deindustrialiseerumine, st majanduse üldine ja hõive struktuur liiguvad primaarsest (hankivast) ja sekundaarsest (töötlevast) sektorist teenuste sektorisse ja uue teadmise loomisse. Struktuursete muudatuste abil nihkuvad ressursid madalama tootlusega sektoritest kõrgema tootlusega sektoritesse.
Piltlikult võiks tänapäeval tööturul toimuvat kujutada ette tööliste kolmnurga ümberpööramisena (vt ülemine joonis). Tootmismajandusele on iseloomulik rohke mehaanilise ja mitte eriti kõrgeid oskusi vajava hõive olemasolu. Piltlikult võiks seda kujutada ette kolmnurgana, mille jalamil asuvad lihttöölised ja tipus suurimat lisaväärtust tootvad tippspetsialistid. 20. sajandi keskel moodustas lihtne mehaaniline töö umbes 60 protsenti tööjõust, tänapäeval umbes 15 protsenti.
Teadmistepõhises majanduses on enamik hõivatutest oskustöölised ja need asuvad kõrget lisaväärtust tootvates harudes. Kolmnurk justkui pööratakse pea peale ja ta asetub oma teravale tipule. Ka väga arenenud riikides jääb kindlasti alles osa lihttööd (prügivedu), aga see ei saa olla väga massiline. Kolmnurga pöördumine on ühiskonna kui terviku jaoks kindlasti valuline protsess. Kuna kangastelgede või treipingi taga seismise töökohad kaovad ära ja kolivad Aasiasse, siis hakkab vabanenud tööjõu rakendamine sõltuma sellest, kuivõrd luuakse uusi töökohti teadmistepõhistes majandusharudes ning suudetakse tagada töötajate täiendus- ja ümberõpe.
Tõestuseks selle kohta, et kolmnurk tõepoolest pöördub, ja et see protsess algas juba pool sajandit tagasi, olgu toodud alumine joonis. 1950. aastatel oli 51 protsenti Ameerika töötajatest hõivatud tootmises, 11 protsenti teenuste sektoris, 29 andmetöötluses ja 7 tegeles uue teadmise loomisega. Viimane on kahtlemata kõige elitaarsem tegevus, mida saab endale lubada vaid väike, kuid kasvav osa tööjõust.
21. sajandi alguses olid vastavad proportsioonid järgmised: tootmine 24, teenused 14, andmetöötlus 43 ja teadmine 15 protsenti. Andmetöötlusettevõtte näiteks sobib tänapäeval kõige paremini tüüpiline kinnisvarafirma, mis põhimõtteliselt haldab andmebaasi müügis oleva kinnisvarafirma kohta. Teenindussektor ei hõlma mitte ainult inimteenuseid (juuksur), vaid ka ettevõtete teenindamist (koristus).
Töötlevas sektoris ei suuda tänapäevased rikkad ja ühtlasi kallilt tootvad riigid Aasia odava tööjõuga konkureerida. Arenenud riikides suletakse terveid majandusharusid. Outsourcing ja offshoring on pöördumatud protsessid, mis ühelt poolt vabastavad tööjõudu hääbuvatest majandusharudest ja kasvatavad seega tööpuudust. Teiselt poolt aga annab see paindliku tööturu ja haridussüsteemi korral võimaluse majandusel uueneda.
Ühe sammuga ja korraga ei ole võimalik koolitada kaevurist või kangrust arvutispetsialisti. Kolmnurga uuenemine toimub samm-sammult täiendus- ja ümberõppe kaudu. Tänapäeval uueneb tehnoloogia niivõrd kiiresti, et kord omandatud koolidiplom ja eriala ei taga konkurentsivõimet tööturul igavesti.
USAs vallandatakse iga nädal umbes miljon töölist (2/5 nendest seejuures vastu tahtmist) ning iga nädal saab umbes miljon inimest tööd. Kuna aastas on 52 nädalat ja USA hõivatute arv umbes 160 miljonit, siis tähendab see, et kogu tööliste kolmnurk uueneb sisuliselt iga kolme aasta tagant. See annab majandusele ja tööturule uuenemiseks vajaliku paindlikkuse.
Milline võiks selles kontekstis olla hinnang Eesti haridussüsteemile ja -poliitikale? Kindlasti mitte liigoptimistlik. Püüan väidet tõestada järgnevate teeside abil, mis on arutlusaineks ka homsel hariduskonverentsil «Kas Eesti haridussüsteem toetab majandusarengut?».
Esimene tees. Süsteemne majandus- ja ettevõtlusharidus ei saa alata alles kõrgkoolist, seega tuleb majandusharidus viivitamata viia kohustuslikuks või valikaineks põhikooli. Erinevad ministrid alates Rein Loigust ja lõpetades Tõnis Lukasega on gümnaasiumi majandusõpikute ilmumist toetanud. Ent kuna ainel legaalne staatus puudub, siis õpetataksegi majandust süsteemselt väga vähestes koolides (enamasti Junior Achievement’i materjalide alusel) ja põhiliselt juhuslike, ühiskonna- või mõne muu õpetaja kokku pandud materjalide alusel. Põhiline argument, miks majandusõpet ei saa koolidesse viia, on: ei mahu. Ja ei mahu tõesti. Siit jõuame järgmise teesini.
Teine tees. Meie õppekava filosoofilised juured pärinevad aastasadade tagant. Paraku me ei pargi tänapäeval oma nahku ega pruuli oma õlut, ei ole iseendale rätsep-puusepp. Diktüoneema kilti ja raku ehitust ning Mendelejevi tabelit peame tundma, millised on aga globaalsed suundumused maailma majanduses ja millised on tuleviku erialad ning tulevikus vajaminev teadmine, seda meie lastele ei õpetata.
Tulemuseks on, et keskmine gümnaasiumilõpetaja, ei oska eriala valida. Valib küll, aga muudab seda hiljem, ja seda juba kas maksumaksja või siis õppelaenu arvel. Me õpetame noori hakkama saama 21. sajandil, seda õpetavad 20. sajandi õpetajad ja teevad nad seda tihti 19. sajandi meetoditega.
Teadmistepõhine majandus ei tähenda kindlasti mitte paljude faktide teadmist. Pigem üldistus- ja analüüsioskust. Viimane saab aga tulla vaid praktiseerides. Kirjandeid ja referaate kirjutatakse liiga vähe. «Iliast» ja «Odüsseiat», «Kalevipoega» ja «Robinson Crusoet» loetakse mitte originaalis, vaid lühikoomiksitena. Õpetaja üles antud Jules Verne’i «Saladuslik saar» jaotatakse (meeskonnatööna) klassikaaslaste vahel ära, nii et igaüks loeb 50 lehekülge – see on reaalne tegelikkus.
Kolmas tees. Enamik tööliste hõivekolmnurga ülaosas asuvaid majandusharusid ja vastavad erialad eeldavad väga tugevat reaalainete ja matemaatika baasi. Mingil moel on matemaatikast õnnestunud teha keskmise üldhariduskooli õpilase jaoks paaria. Põhjendamatult kõrged nõuded riigieksamitel ja koolide võidujooks edetabelites on matemaatikast võõrutanud terve põlvkonna noori.
Samal ajal on kaheldava väärtusega kõrgema matemaatika õpetamise otstarbekus gümnaasiumis. Õpetagem vähem, aga õpetagem nii, et arvutamine selgeks saaks. Tulemuseks on, et populaarsemad erialad kõrgkoolides on suhtekorraldus ja personalijuhtimine, vahepeal ka avalik haldus.
Neljas tees. Akadeemiline kõrgem majandusharidus on enamasti elukauge ega anna tööturul edukas olemiseks vajalikke teadmisi. Ka noorte oskus eriala valida ei ole ajaga kaasas käinud. Valikute arv on kasvanud mitu korda kiiremini kui oskus valida. Seetõttu on mitmetes riikides (näiteks Iirimaal) tavaks enne kõrgkooli astumist veidi tööd teha ja reisida, et ennast tundma õppida. Tänapäeval vahetab liiga palju koolilõpetajaid hiljem eriala.
Teoreetiline majandusteadus on elust võõrdunud ja muutunud matemaatika lisaharuks, mitte majanduslikult edukas olemise abivahendiks. Soomes sisaldavad magistri- ja doktoriõppe kavad rohkesti aineid, nagu loovus, innovatsioon, keskkonnasäästlikkus jne. Meie vastavad kavad kubisevad ainetest, nagu matemaatika I, matemaatika II, III jne.
Majandusteaduslik professuur vorbib professoriks saamise ja jäämise nimel hulgaliselt current content’i artikleid, ent hoidub enamasti sõna võtmast Eesti jaoks majanduspoliitiliselt olulistel teemadel. Majanduslikult üliolulistesse juhtivatesse riigiametitesse valitakse vahel majandushariduseta inimesi. Kõige lihtsamat majandusteaduslikku loogikat napib isegi riigieelarve koostamisel.
Viies tees. Rakenduskõrghariduse on osaliselt ära solkinud riiklikud ülikoolid, kes oma akadeemiliste õppejõududega püüavad rahateenimise eesmärgil õpetada keda iganes ja mida iganes. Lävendipõhistele üliõpilastele mitmesajalistes auditooriumides teadmiste jagamine ei aita kuidagi õpetamise kvaliteedile kaasa.
Erakoolide puhul pole ebaõnnestunud akrediteerimisprotsess aidanud välja sõeluda haltuurakoole. Demograafiliselt laineharjalt kukkumine koos ootamatult saabunud majanduslangusega on konkurentsi kõrgkoolide vahel muutnud eriti teravaks. Terve konkurentsi välistamine era- ja riigikoolide vahel (loe: riigitellimuse jaotamine) ei ole aidanud haridusturgu korrastada.
Kuues tees. Euroopa (mandriosa) on otsustanud Bologna printsiipidest lähtudes end hariduspoliitiliselt nurka mängida. Bakalaureuse kraad omandatakse vaid üldainete pinnalt ja kool lõpetatakse elukauge referaadiga. Tööturule siseneb kõrge enesehinnanguga noor, kellel väärtust loovad oskused puuduvad. Eriti halb on, kui see otse gümnaasiumist bakalaureuseks saanu kohe magistrantuuri satub. Mujal maailmas on tavaks tulla magistrantuuri pärast paariaastast töötamist ja teatud astme juhiks saamist mingit väga konkreetset ja praktilist probleemi lahendama.
Kokkuvõtteks võib öelda, et teadmistepõhine majandus pole õnnestunud termin. Õigem oleks kasutada terminit väärtustepõhine majandus. Teadmistest üksi, kui neid ei toeta oskused ja kogemus, on vähe kasu. Kõige selle tekkimise aluseks on pühendumus. Pühendumiseks on aga vaja huvi. Huvi tekitajateks on isa, ema ja õpetaja. Niisiis – alustagem algusest.
Käesolev artikkel on ühtlasi ettekanne homme, kolmapäeval Mainori Kõrgkoolis toimuval samateemalisel hariduskonverentsil.