/nginx/o/2020/06/01/13130655t1hd490.jpg)
Sel nädala Eestit külastanud Moskva kirjanik ja opostitsiooniline ajakirjanik Julia Latõnina rääkis intervjuus Põhjarannikule Eesti-visiidist ja elust praegusel Venemaal, märkides muu hulgas, et kui tal hakkab Venemaal toimuva pärast kurb, vaatab, mis sünnib Kongos.
Kui te väljusite Jõhvi politseimajast, kus teil oli kohtumine Viru prefektiga, haaras teil nööbist üks mööda läinud venekeelne härra, sest tundis teid silmapilk ära. Olete staar!
Hästi ei usu, et ma Eestis nii tuntud olen. Teles näeb mind harva, raadios küll kuuleb. Äkki see mees teadis mind tänu RTVi-le. [Ainukene putinismist puutumata venekeelne telekanal, mida näeb kogu maailmas - välja arvatud Venes. Kõige olulisemad on seal edastatavad vestlussaated, mis tegelikult on raadiojaama Ehho Moskvõ saadete ülekanded koos pildiga. J.L. veab RTVi-s iganädalast autorisaadet «Ligipääsukood» («Код доступа») - T.K.]
Te ei ole esimest korda Eestis?
Nõukaajal sai siin õrnas noorikueas käidud, kui Literaturnaja Gazeta kaastööliste lapsi Tallinna vaatama sõidutati. Aga Ida-Virumaal olen esimest korda. Mind kutsuti Eestisse loengut pidama. Seda, millest loengus räägin, tean isegi - nii oleks rumal pelgalt loengut pidama sõita, huvitavam on ringi vaadata. Seadsin tingimuseks, mulle näidatakse seda, seda ja seda.
Ida-Virumaa valisin välja, sest tahtsin näha peamiselt venekeelset regiooni. Kuidas ta eristub ja elab, võrreldes teiste piirkondadega, milline on kuritegevuse tase ja muud probleemid.
Mida te kuulsite politseiprefekt Aldis Aluse käest kriminaalse olukorra kohta?
See, mida ta rääkis, meenutas suurepärast lugu Islandi kuritegevusest, kus ühel aastal oli suurimaks kurjategijaks inimene, kes tappis linna pargis pardi. Kui küsisin talt politseinike sooritatud kuritegude kohta, ütles ta, et tema ajal - ta on ses ametis mullusest septembrist - vaatas üks alluv ebaseaduslikult andmebaasist, kes koputas tema poja peale, et too sõidab ilma juhiloata. Ja et mõned politseinikud on tabatud isikliku auto roolis väljaspool tööaega joobes. Kõlab uskumatult.
Kui ma kuulan teid Ehho Moskvõst, jääb mulje, et olete kursis kogu maailmas toimuvaga. Kuidas teist sai see, kes te praegu olete?
Ma ei ole eelkõige ajakirjanik, pigem kirjanik. Ajakirjandustöö on minule mustand. Tühja see ajakirjandus, ma luban endale rääkida kõike, mida tahan. Küsimus meenutab anekdooti uusvenelasest: «Lugesin piiparit, mõtlesin palju.» Minagi mõtlesin palju.
Venemaa on välismaa ajakirjanikele maiauspala, sest seal juhtub kogu aeg midagi. Mis seal siis hetkel toimub?
Midagi ei toimu. Kahjuks on Venemaal asjad lakanud toimumast. 1990. aastate alguses oli olukord raske, aga oli näha, et see liigub paremuse poole. Mis toimus Brežnevi ajal? Midagi ei toimunud!
Olen aru saanud, et hetkel paljud unistavad, et Medvedevist saab uutja, reformaator, kes muudab olukorda...
Ei muuda ta midagi. Esiteks ma ei tea, kes see selline on. Meil, Venemaal, on kaks presidenti - ühe nimi on Putin ja teise nime ma ei mäleta. Mis muutusi puudutab, vaataks, mida härra Medvedev on muutnud. Iga kord, kui toimub terroriakt, ütleb ta, et korraldajad tuleb tabada ja karistada. Iga kord, kui mõni ametnik sülgab talle näkku, ütleb Medvedev: «Järgmine kord ma kindlasti vallandan teid.»
Seda juttu kuulates meenub anekdoot Dagestani filharmooniaorkestrist, kus mängib geist muusik, kes pidevalt proovi hilineb. Lõpuks ei pea dirigent vastu ja ütleb: «Veel kord hilined, võtan sind ette!» «Te muudkui lubate, aga tegudeni ei jõua,» vastatakse talle koketeerivalt.
Alles olime Venemaa tippvaenlaste seas ühes Gruusiaga. Nüüd on viimastel päevadel mitu eestlast järjest saanud Medvedevilt endalt ordenid. Mida me sellest peame järeldama?
See näitab, et naftahinnad on langenud.
Venemaal on vist aru saadud, et väike Eesti võib olla segav suhetes Euroopa Liiduga, et pole mõtet tüli norida norimise pärast.
Ongi kaks faktorit: Maailma kaubandusorganisatsioon ja Euroopa Liit. Venemaa on võtnud kursi investeerida Euroopasse kui enim bürokraatlikku ja korrumpeerunud ning samal ajal hästi elavasse struktuuri. Talle pole vaja, et mingid Poola või Eesti jalus oleksid. Teine muutus on seotud sellega, et Gazprom võib oma toru Euroopas pista teatud kohta - sealhulgas Eestile. Ja sellega rikkuda põlevkiviproduktide perspektiivid.
Millest te oma ettekandes kõnelete?
Seda paari lausega ümber ei jutusta. Mind huvitab Eestis toimuv. Pole päris selge, kuidas 1,3miljonilise elanikkonnaga riik omadega välja tuleb. Eestil on teised probleemid kui Venemaal, aga tal on samuti oma probleemid. Venelasi on Eestis neljandik - seda on liiga palju, et neid assimileerida. Ilma assimileerimiseta on raske mõista, kuidas ehitada riigi majandust ja tulevikku. Seda enam, et paljud ei taha assimileeruda, sest leiavad, et nad kuuluvad selleks liiga suure rahvuse hulka.
Teie riigil on ideaalne ärikliima, odav ja haritud tööjõud ning lisaks asute kohe eurotsooni. See on absoluutselt ideaalne kooslus. Samas näeme, et riik areneb, aga mitte piisavalt kiire tempoga. Ainuke vastus küsimusele, miks, tundub olevat liiga väike rahvaarv.
Millised on Venemaa ees seisvad suurimad probleemid?
Praegune juhtkond ongi suurim probleem. Suur küsimus on, kas Venemaa seisund lubaks uuel juhtkonnal teostada radikaalseid muutusi. Aga kindlasti pole neid võimalik teostada ilma võimude soovita. Praeguse võimu suurim probleem on, et kogu maa juhtimissüsteem on rajatud kodanikelt millegi äravõtmisele. See ei pea olema vabadus - mõnikord on see raha, mõnikord elu.
Riik ei õitse, sest suureneb kodanike heaolu, vaid seetõttu, et on kiht, kes teostab kodanike kallal vägivalda. Selles olukorras pole vahet, kas seda nimetatakse autoritaarsuseks, demokraatiaks või suveräänseks demokraatiaks - tegu on üpris keskaegse riigikorraldusega. Keskajas ei ole nanotehnoloogiat, see-eest võivad olla seal sõjad.
Praegu tunnistavad kunagised sovetoloogid, et nad ei aimanud absoluutselt ette N. Liidu kokkuvarisemist. Eks see kehtib ka praeguse režiimi kohta?
Selge on vaid see, et kui praegune režiim langeb, kukub ta päris põhja välja, sest ei leidu ühtegi inimest, kes teda toetama jääb. Praegu pole näha ühtki tegevust, mis võiks režiimi kõigutada. Võib öelda, mis saab USAst mõne aasta pärast - selge, et seal ei toimu revolutsiooni. Venemaa puhul ei saa seda ennustada. Kuni naftahind on üpris kõrge, midagi väga olulist ei juhtu. See annab võimule kindlust, kes võib endale lubada lugematu arvu vigu.
Isegi eelmise suve metsatulekahjud ei mõjunud eriti tema populaarsusele. Ehkki oli kummaline näha, kuidas juhtkond ei adu, et Venemaa põleb ja mitte ainult ei suuda tulekahju kustutada, vaid ka ei reageeri adekvaatselt.
Miks Venemaaga nii läks? N. Liidu lagunedes võis ju olla optimistlik...
Esimese vea tegi Jeltsin ja see oli fataalne. Reformaatorid andsid rahvale vabaduse, andsid kõigile valimisõiguse, lootes, et sellest sünnib iseenesest vaba turumajandus. Unustati, et Venemaal on huvigrupid - alates punadirektoritest ja lõpetades töölistega, kes pole sellest huvitatud.
Te ise pöörate oma pilgu seoses Venemaaga sageli Aafrika poole?
Kui Venemaal toimuva pärast on kurb, vaatan, mis sünnib Kongos, ja rõõmustan. Tore, kui naabri lehm kooleb.
Kui Venemaal lähevad asjad paremuse poole, kuidas hakkame kõrvuti elama?
Kui Venemaa poleks kehtestanud rea tõkkeid, tunneks Eesti majandus ennast veidi paremini. Aga vaevalt on see määrav, sest kogemus näitab, et keerulise ja samal ajal suure naabri olemasolu on väljakutse (J.L. kasutab ingliskeelset sõna challenge). Soomele oli see väljakutse, Gruusiale on see praegu väljakutse, mida ta suurepäraselt ületab, Iisraelile, kes elab suure araabia maailma keskel, on see väga hea väljakutse. Ma ei ületähtsustaks Venemaa olukorra normaliseerimise vajadust seoses Eesti majandusega.
Välisminister Lavrov nõuab ELilt viisavabadust. Kuidas võib see mõjutada osapooli?
Imelik on, et Lavrov nõuab. Kui Venemaa tahab sel alal radikaalselt ELiga suhteid parandada, peaks ta esmalt ise ühepoolselt loobuma viisanõudest ja kaotama välismaalaste registreerimiskohustuse. Ma ei usu, et see ei leiaks vastukaja. Kui tahad, et sulle tuldaks vastu, pead ise esimese sammu astuma. Kui tahetakse leida põhjus agressiooniks, nõutakse midagi.
Teie teoseid ei ole veel eesti keelde tõlgitud.
Kes tahab, võib neid vene keeles lugeda. Loodame, et kunagi saab neid ka inglise keeles lugeda.
Mis võiks siiski olla esimene teie romaan, mis tõlgitakse eesti keelde?
See võiks olla põnevik «Niazbek» Kaukaasia-tsüklist.
Julia Latõnina elulugu
Sündis 16. juunil 1966 Moskvas literaatide perekonnas.
1988 lõpetas Gorki-nimelise kirjandusinstituudi, filoloogiateaduste kandidaat (1992).
Ajakirjanik ja kirjanik, kelle 27 romaani on peamiselt poliitilise fantastika ja majandustrillerite žanris ning baseeruvad Vene tegelikkusel. Ajakirjandusvallas on tuntud eelkõige poliitika- ja majandusanalüütikuna.
Tema kaks romaani - «Hirvejaht» ja «Tööstuspiirkond» - on ekraniseeritud.
Töötab ajalehes Novaja Gazeta ning on veebiväljaannete Ježednevnõi Žurnal ja Gazeta.ru kolumnist.
Lisaks rohkearvulistele kirjandusauhindadele pälvis 2008. aastal USA riigidepartemangu asutatud vabaduse kaitsja preemia, mille andis üle välisminister Condoleezza Rice.
Intervjuu ilmus tänases Põhjarannikus ning avaldub Postimees.ee's autori loal.