«Keegi ei kutsunud meid siia,» tunnistavad 1968. aastal esimese Lääne biitansamblina Eestit väisanud Soome bändi Ernos liikmed Kati Borg-Penttilä ja Sebastian Nurmi. Ent nad tulevad siiski. Kutsumata, et täpselt 40 aastat hiljem Estonia kontserdisaalis kogetut korrata.
Kui praegu saabub ansambel Ernos täies koosseisus siia omal initsiatiivil, siis kes kutsus bändi 23. septembril 1968. aastal Estonia kontserdisaali esinema, ei mäleta ei solist Kati Borg-Penttilä ega basskitarrist Sebiastian Nurmi. Mõlemad olid siis kahekümnesed ega süüvinud sellesse.
Elamused aga, mida too esinemine Ernose liikmetele jättis, on «uskumatu ja unustamatu».
Nüüd on mõlemad pealt kuuekümnesed – esimesest on saanud professionaalne seksiterapeut, teine nimetab end pensionärist fotograafiks, kes kaheksakümnendate lõpul meie Silueti moeajakirjalegi tööd tegi.
Unustamatu tomatimaitse
Kontserdil viibis kogu meie estraaditaeva koorekiht ja nõnda jõudis Ernose lugu «Maria Louisa» kiiresti ka Jaak Joala repertuaari. Eestikeelsed sõnad kirjutas sellele Vello Salumets, kel õnnestus pilet saada suisa viimasel hetkel ning on kontserdil viibinud Reet Linna sõnul hiljem elavalt kirjeldanud, kuidas ta bändiliikmetelt autogramme lunis.
«Mõnes mõttes oli see ikka väga tähtis asi,» on toonane esinemine jätnud kustumatu elamuse Nurmile, kes muide kõneleb soravalt – kindlasti ka tänu eestlannast abikaasale – eesti keelt. «On ju Ivo Linnagi kusagil maininud, et just meie olevat külvanud laulva revolutsiooni sünniks esimese seemne. Et sellest tuligi uus Eesti.»
Kati Borg-Penttiläle on meelde jäänud tolle aja Nõukogude Eesti.
Ta nendib, et vahe kapitalistiku Soomega oli selgelt tunnetatav: «Totaalne vahe! Aga mäletan selgesti sedagi, kui külalislahked ja vastutulelikud olid inimesed, kes näitasid meile vanalinna. Ja kui hästi maitsesid tomatid, mida turult ostsime! Olime just eelmisel õhtul joonud Vana Tallinna ja mul oli pohmakas. Ning nende tomatite maitse ei unune tõepoolest eal!»
Osalt olid ansambliliikmed Eesti eluga ka kursis, sai ju teispool lahtegi hea tahtmise korral ETV saateid vaadata.
«Isa tuli ükspäev suure kastiga koju ja see pandi suure toa nurka. Ja siis hakati vaatama – tuli just mingi vene värk. Ja pidevalt oli vaja telekat parandada, aga isegi parandamise ajal saade käis, ja kui parandaja telekat pööras, pöörasime meiegi endid kas või pea peale, et vaid näeks,» muheleb Nurmi vanu aegu meenutades.
Telekat vaatama kogunesid naabridki. «Ja eesti keelt oli kah lahe kuulata, sest sellest ei saanud mitte midagi aru! Ja issand jumal hoidku seda sõja- ja kommunismi propagandat ning paukku-filme! Vahepeal vaadatigi meil ainult Tallinna saateid.»
Nooruse eliksiiri retsept
Mis puudutab aga 40 aasta tagust kontserti ennast, siis ei uskunud Borg-Penttilä ja Nurmi oma silmi, kui saalis viibinud mundri- ja ülikonnastatud KGB-meestest hoolimata rahvas lava ette kaasa elama tormas. «Meile anti siiski pidevalt märku, et mängite liiga kõvasti, võtke vaiksemaks,» meenutavad biidiveteranid.
Kuigi kontsert oli ülimenukas, käis Ernos Eestis veel vaid ühel korral aasta hiljem. «Tegime ühe paha asja. Repertuaar oli varem saatkondade kaudu rangelt kokku lepitud ja KGB kontrollitud.»
Aga teise kontserdi lõpus mängisid nad ühe loo rohkem ja see oli liialt suur vabadus. «Meile pandi süüks, et me polnud sellest varem ette teatanud,» meenutab Nurmi. «Aga inimesed läksid ikka täitsa hulluks!»
Lisaks «Maria Louisale» on bändil ju veel hulk teisigi hitte – «Yksin», «Harha», «Myyty mies», «Turhan» ja «Ei paljo puutu onnestaan», mille autoriks Ernose juhtfiguur Erno Lindahl. Laenlugudest said popiks «Kaikki hyvin» («Good Vibrations»), «Elämältä halua en enempään» («Obladi-Oblada») jpt.
Just neid mängivad Ernose liikmed eriti meelsasti, sest Nurmi sõnul on Lindahli originaallood kaunid, ent liialt melanhoolsed ja kurvameelsed.
Kuigi Ernos tegutses oma hiilgeajal vaid kaks ja pool aastat, sest poisid läksid sõjaväkke, tulid nad 1993. aastal uuesti kokku ning esinemiste vähesuse üle ei kurda. «Panid nagu vana arvutidisketi pähe ja kogu vana muusika jooksis seljaüdini välja. Tunneme end tänu sellele taas noorena,» õhkab Borg-Penttilä.
Ülesastumisi kodumaal aitab korraldada Soome muusikute ühendus Back To The Sixties, kuhu lahetagused 60ndate menubändid kuuluvad. «Meile on see väga hea teraapia. Pealegi pole enam bändidevahelist haiget konkurentsi,» tõdeb Nurmi.
«Üheskoos oleme käinud Ameerikas, Kuubal ja mujalgi. Raha me esinemiste eest ei saa, aga teeme neid reise õppereiside nime all, siis ei pea nii palju tulumaksu maksma!»
------------------------------------------------
Reet Linna: kõik olid kohal
Nelja aastakümne tagusel kontserdil istus ka nooruke Reet Linna.
«Mu isa Arved Haug töötas sel ajal filharmoonias,» selgitab Linna, kuidas tal unistuste kontserdile pilet hankida õnnestus. Linna mäletab, et saal oli puupüsti täis ja et tema ise istus vasakul rõdul, täpselt varalahkunud Gunnar Grapsi kõrval. «Tal oli sõna otseses mõttes suu lahti, justkui mõtiskledes, kas see, mida näeb ja kuuleb, on tõesti tõsi,» värskendab ta mälupilti.
«Kui enne Ernost olid Eestis käinud tollased estraaditähed nagu Marino Marini, siis nagu nüüd on selgunud, oli Ernos esimene Lääne bänd kogu Nõukogude Liidus! Ja sel kontserdil olid kõik kohal. Kõik, kes rokist vähegi lugu pidasid.» (PM)