Kramplikult ettevaatlik köielkõnd Tšehhoviga

Nii oli see kahtlemata Eesti teatrilukku läinud Adolf Šapiro lavastusega 1973 Mari Lille, Meeli Söödi ja Ita Everiga õdede rollis, krooniks Mikk Mikiveri Veršinin.

Tšehhovi ettemäng

Teatriteadlane Lea Tormis on tunnistanud, et just Mikiver «pakkus teatris harva esinevat naudingut: tunnet, et paljud mõttekäigud sünnivad tal tõesti kohapeal, lausa meie silma all». Ja et Mikiveri-Veršinini ning Everi-Maša armuloos oli just nimelt seda «inimestevahelise leidmise Volta kaart, mis õhku elektriseerib».

Olin Adolf Šapiro lavastust teatris näinud ja ETV on näidanud ka selle salvestust. Ma ei salga, et läksin Ugalasse lavastust vaatama mälestusega kunagisest elamusest. Muidugi see segas.

Ootasin, et väga hea näitlejana tuntud Tammearu leiab mingi oma nipi, et minuealisi teatrivaatajaid kord kogetud Tšehhovist võõritada, esitada mingi oma – ehk isegi intrigeeriv variant.

Lavastaja pihib kavalehel, et otsus «suure saali raske variandi kasuks» ei tulnud kergelt. Kiusatus olnuks küll teost kärpida, kuid kadunud õpetaja Reet Neimari loengutest meelde jäänud sõnad – «Me peame hakkama kuulama igavuse muusikat, mitte ütlema, et Tšehhovi näidendid on igavad» – pühkis meelest eksperimenteerimise mõtted.

Nõnda on meie ees küll Tšehhov, aga paradoksaalselt taandub autentsuse püüd hoopis ettemänguks. Vaheajal kõnetasin teatrikriitik Margot Visnapit, kes märkis, et kõik kulgeb kuidagi liiga lineaarselt. Nõustusin.

Lavastaja kõhklused, kahevahel olek paistab läbi. Lavapilt (kunstnik Jaanus Laagriküll) markeerib 1901. aasta maailmaesietenduse kujundust Moskva Kunstiteatris.
Kontseptuaalsele nihkele peaksid viitama hoonete fassaadiremondiks mõeldud rauast tellingud.

Võimalik tõlgendus: kogu elu tehakse plaane, ehitatakse unistustelosse, ümbritsetakse need mõttetellingutega, aga sinnapaika see jääb. Mõeldav. Ainult siis pidanuks domineeriv kujunduselement kohe alguses kaasa mängima – näiteks võinuks Veršinin oma pihtimuslikke repliike ühest elust kui mustandist ja teisest kui puhtandist või siis uue elu saabumise ettekuulutust esitada tellingutelt.

Esietendusel jäid tellingud püssiks seinal, mis alles viimases vaatuses paukuma hakkab.

Tšehhovi näidendite omapära on selles, et, et dialoogid on siin monoloogi vormis. Nagu Tšehhovi uurijad tõdenud, on see autori teadlik valik osutamaks inimeste võõrandumisele ja üksildusele. Sellist kõnelust, kus üks veenab teist või kus ühise eesmärgi poole suunatud ühine mõte sünnib osalejate ansamblis, on «Kolmes ões» väga vähe.

Lavastuse saavutuseks tulebki lugeda üksilduse neuroosi kujutamist. Närviliselt katkendlik kõnevoog ka intiimsemates episoodides, hüsteeriline tants ja unistuste hala on lavastuse emotsionaalseks fooniks.

Üksilduse neuroos

Veršinini armastusavaldus – üks näidendi kulminatsioone – oli ette valmistamata ega mõjunud veenvalt. Nüganeni lavastatud «Karinis» oli Indrek Sammul nagu teisest puust, kuigi mõlemad, Tammsaare Indrek ja Tšehhovi Veršinin on kannatuse võrdkujud.

Ohvitseri väärikust pidanuks rõhutama munder, mis on ilmselgelt ebaproportsionaalne peategelase lüheldast kasvu silmas pidades.

Mänguliselt oli nauditav Andres Tabuni sõjaväearst Tšebutõkin ja Arvo Raimo valvurist rauk. Õdede kolmik (Olmaru, Meriste, Lepp) oli võrdväärne ansambel.

Võib oletada, et esietendus tekitas tunde, et kõnnitaksegi köiel. Nii on see ikka. Kukkumise hirmus hoitakse kramplikult kinni tasakaalupoomist. Pole vaja. Võetagu lõdvemalt.

Võimalusi Tšehhovit lausa publitsistliku tänapäevasusega mängida on küllaga. Kas või «depressiivsete väikelinnade» võtmes ja Moskva, Tallinna või mis tahes suurlinna kui pääsetee illusiooni purustamises. Muutumine algab meist endist – see on Tšehhovilt igavikku kanduv sõnum.

Uus lavastus
«Kolm õde» Anton Tšehhov
Lavastaja: Peeter Tammearu
Kunstnik: Jaanus Laagriküll
Osades: Aarne Soro, Carita Vaikjärv, Liina Olmaru, Triinu Meriste, Kadri Lepp, Indrek Sammul jt
Esietendus 13. septembril Ugalas