Neeme Korv: mängult ja päris

Foto: .

Ajakirjandus armastab lugusid. Avalikkust erutav oma lugu peab olema igal tõsiseltvõetaval sportlasel. Jah, ja nagu tuntud USA poliitkolumnist Michael Kinsley hiljuti Time’i veergudel näitas, igal presidendikandidaadil. Paraku jääb seejuures hämaraks, tõdes ajakirjanik, kuivõrd avalikkuse ette toodud isiklik tragöödia – läbipõetud raske haigus, sõjavangiaastad või autoavariis kaotatud laps – suurendab tegelikult inimese edukust tulevase presidendina.

Häid (müüvaid) lugusid on alati liiga vähe. Samuti piisavalt tuntud persoone, kelle omi tiražeerida ja eetrisse anda. Ses defitsiidis lähevad eriti kenasti kaubaks «hullukesed», kellest ilmselt kahjuks on mõned ka hullukesed. Veel kümme aastat tagasi nii ei olnud – aga toona ei elanud ajakirjandus ka maailmas, kus kehtib põhimõte: «Klikk-klikk ja raha tuleb.»

Miks siis mitte neid lugusid juurde toota? Üks andekalt lihtne – vähese süvenemisega jälgitav –, ent samavõrd tülgastav telemäng sobib selleks hästi.

On vändatud mitmeid mängufilme, mille sisuks ongi mäng. Sealhulgas niisuguseid, kus mäng käib elu ja surma peale. Neis näidatav publik on ühtaegu šokis ja elab kaasa. Jah, ehk mitte küll nii äärmuslikul moel, aga paljud sellised asjad saavad ka päriselus teoks. Uskuge, ka saabunud «Tõehetk» pole piir. Tulevad topless-uudised ja kõik mis veel.

Üheksakümnendate esimeses pooles tehti meie ajakirjanduses valedetektorist üsna mitu lehelugu, küll eksperimendi korras (et kas saan ära petta), küll niisama populaarteaduslikult tutvustamiseks. Nüüd on siis aeg sealmaal, et seda tehnilist seadet kasutatakse ära uudishimule rajatud telemängus ja pärast nädalast välismaal viibimist Eestisse jõudes avastasin, et vahepeal on sellest siinmail saanud vaat et kõige olulisem asi. Ma ei olnud eriti üllatunud.

Ühes oma tänavuses kommentaaris kirjutasin, et ajakirjandusel neljanda võimuna oleks otstarbekas mõnikord oma võimu näidata ja vaikida. Sest vaikus võib olla häälekamgi kui karjumine. «Tõehetk» pole ehk päris see vaikimise koht, ent seejuures ei tohiks unustada, et mäng on siiski puhtakujuline meelelahutus. Ja need lood, olgu nii haaravad kui tahes, ununevad sama järsku, kui need tekkisid.

Seda eriti ajas, kus tõe hetkedest puudust pole – ELi ja Venemaa suhted, Lehman Brothersi pankrot, valimisvõitlus USAs... Ka Evo Moralesi käekäigust Boliivias võib sõltuda meile hulga enam kui kellegi ülestunnistusest, kas ta basseini pissib või salaja sõbra naist himustab. Aga millestki «Tõehetke» vaadatavus siiski räägib. Ilmselt pole juhus, et meelelahutuse tähtsus kasvab just ebastabiilsetel aegadel. Teise maailmasõja päevil leidus tuhandeid, kes leidsid lohutust Hergé koomiksimaailma pagedes.