Edward Lucas: NATO on kui ummikus abielu

Edward Lucas
, ajakirja The Economist välistoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Edward Lucas
Edward Lucas Foto: Pm

Naeratused laval ja sügavad ohked lava taga – selline hakkab välja nägema NATO tippkohtumine Lissabonis täna. Euroopa ja Ameerika poliitikud eitavad seda avalikkuse ees kaljukindlalt, ent ometi on tõsiasi, et me astume NATO-järgsesse ajastusse. Sõda Afganistanis oli alliansi eksistentsiaalne proovilepanek. Kui ta ei suuda sõdida kaugetes maades, ei ole ta ka raha väärt.


Läbikukkumine on palju suurem kui Iraagis. Selle sõja võib panna George W. Bushi järelemõtlematuse ja Donald Rumsfeldi Pentagoni asjatundmatuse süüks. Kuid just vasakpoolitsevad eurooplased nõudsid kõige valjema häälega rahvusvahelist sekkumist homosid kividega pilduvate ja naisi vihkavate Talibani puritaanide ohjeldamiseks.

Nüüd on Euroopa omaenda testis läbi kukkumas. Eurooplased, kes enamasti on sõdimiseks liiga arad või nõrgad ning Afganistani elanike õpetamiseks või abistamiseks liiga asjatundmatud (mõlemal juhul mõningate tunnustamist väärivate eranditega), on ameeriklaste sõjalisest vaatevinklist peaaegu kasutud.

Kui Ameerika jõud lähiaastatel Afganistanist lahkuvad, ei naase nad oma vanadesse baasidesse kallis ja tänamatus Euroopas, vaid suunduvad koju – või mõnele uuele ülesandele kusagil mujal.

Ennastimetlevad eurooplased soovivad näha oma liitlasena teistsugust, mõistvamat Ameerikat ning nad soovivad ka teistsuguseid sõdu, eelistatavalt lihtsamaid ja kergemaid. See on unelm.

2010. aastal meenutab NATO abielu, kus abikaasad veedavad puhkuse eraldi, soovides, et teine pool näeks rohkem vaeva. Peagi on eraldi ka magamistoad ja pangakontod. Lõpuks kohtub muserdatud paar veel vaid hommikusöögilaua taga, kus nad jagelevad arvete tasumise pärast.

NATO on läbi kukkunud ekspeditsioonijõuna ning kõige tipuks ei ole Euroopa püsivate kõva julgeoleku lünkade lappimiseks enam vaja siinset liigvohavat tsiviil- ja sõjalist bürokraatiat.

SHAPE’is ja NATO peakorteris töötavad inimesed ei pruugi seda aduda, aga kell Viimse Võimaluse baaris on ammu üle sulgemisaja. Nende mõnus külma sõja aegne elulaad muutub peagi ajalooks, hääbudes vingerdades nagu hiiglaslikud ja luksuslikud Briti, Prantsuse ja Ameerika «sõjaväevalitsused» Lääne-Berliinis 1990. aastate algul.

Kui ameeriklased vajavad abi, pöörduvad nad mõne üksiku Euroopa riigi poole, kus on tõelisi sõdureid, kes soovivad tappa ja tapetud saada välismaistes sõdades. NATOt selleks vaja ei ole.

Ameerika jääb pärandina toetama Euroopa julgeolekut, osaliselt tunnete tõttu, osaliselt ennetava meetmena, osaliselt seepärast, et nad muretsevad mingil määral endiselt Venemaa käitumise pärast endises impeeriumis.

Kuid Ameerikat Euroopaga siduvate teemade hulk kahaneb. Mitte Ameerika, vaid Saksamaa korraldab asju Lääne-Balkanil, tõukab Venemaad toetama Bosnia serblasi, vahendab kokkulepet Kreeka ja selle nimetu põhjapoolse naabri vahel ning püüab lahti harutada Transnistria mitmekordselt umbes sõlmepundart.

Ameerika jätkab koostööd Euroopa liitlastega Kaug-Põhjas ja Arktikas. Nafta ja Iisraeli tõttu püsib Ameerika Vahemere idaosas ning hoiab silma peal Mustal merel (ei suru aga peale Ukraina ja Gruusia võtmist NATOsse – suhted Venemaaga lähevad rohkem korda). Eesti, Läti, Leedu ja Poola on ainukesed Euroopa riigid, keda Ameerika tõepoolest peab – teoreetiliselt – kaitsma Venemaa eest.

Sel eesmärgil rõhutab Ameerika üha rohkem Põhjamaade-Balti julgeolekukoostööd (selleteemaline kõrgetasemeline kohtumine leidis just eelmisel nädalal aset Washingtonis). Ameerika seisukohalt on NATO-välise Rootsi ja Soome tähtsus piirkonna stabiilsuse ja turvalisuse tagamisel märksa suurem kui formaalsetel NATO liikmesriikidel.

Euroopast saab koht, kuhu Ameerika seab üles oma raketitõrjesüsteemi, mis pakub logistikatoetust Ameerika ülemeremissioonidele ja mis – ma väga loodan – hoiab alal atlandiülest diplomaatilist liitu, et toetada niisuguseid päevinäinud ideid nagu poliitiline vabadus ja õigusriik.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles