Algaja autori kohta väärib Peter V. Brett kiitust. «Maalingutega mees» on tema esimene pikem teos, millest lõviosa kirjutas ta New Yorgi metroos nutitelefoniga. Tema loodud maailm, konfliktid kui karakterid saavad hindeks tubli koolipoisikolme ja madalakvaliteedilise fantaasiakirjanduse uputuse sees on «Maalingutega mees» üks kindel saareke.
Fantaasiakirjanduse riiulid on täidetud võlumõõkade, keppide ja lohedega. Peter V. Brett väldib selliseid klišeesid. Fantaasiakirjanduses on pahatihti häda ka maailmaloomega – autor paneb tegelased omavahel kõige triviaalsemaid asju arutama lihtsalt selleks, et lugeja tema maailma mehaanikat mõistaks. Brett on sellegi ohuga kursis. Nagu selgub tema kodulehel www.petervbrett.com, on autor nii mõnedki sellised tüütused välja rookinud.
Nagu enamik fantaasiamaailmu, on ka Bretti oma rangelt duaalne, seda asustavad inimesed ja pimeduse saabudes maapõuest kerkivad deemonid, kelle põhimenüüks on inimihu.
Deemonite eest kaitsevad linnu ja ehitisi joonistatud loitsumärgid. Bretti maailm jaguneb spetsialiseeritud majandusega isoleeritud linnadeks ja küladeks keset kõnnumaad. Kui kahe asustatud punkti vahe ületab päevateekonna pikkuse, suudavad seda läbida vaid väga vähesed.
Siin ilmnebki Bretti loogikaviga. Tema maailm on postapokalüptiline, viidatakse mingile umbes 300 aasta eest toimunud sündmusele, mis kunagise kõrgtsivilisatsiooni tagasi keskaega paiskas. Selle aja jooksul peaks üksteisest eraldunud kultuurides kujunema juba piisavalt eriline keel, kuid Bretti järgi räägivad erinevate asulate tegelased üht ja üsna reglementeeritud kirjakeelt. Siin on autor jätnud kasutamata suurepärase võimaluse teost lingvistiliselt huvitavaks muuta.
Küll on sellega ühes aspektis saanud hakkama tõlkija Lauri Saaber. Ta kasutab korduvalt vähelevinud väljendit «silmad pulkas peas», mis tähendab murdes «jõllitama». Selle väljendiga kirjeldatakse tegelaste kõikvõimalikke emotsioone ja nimetatut võib kohata pea igal kümnendal leheküljel. Siinkirjutaja ei suutnud tuvastada, mis oli Bretti algupärand ning kas vähelevinud murdesõna kasutamine oli tõlkija meelevald või pidi ta seda tõesti mõne autori samavõrd eksootilise väljendi vahendamiseks kasutama.
Raamat vaatleb kolme erinevate oskustega inimese kujunemist paarikümne aasta jooksul. Kuna need tegelased on sõdalane, ravitseja ja rändmuusik, siis raamat lausa kisendab: «Tehke minu ainetel üks rollimäng!» Karakterite areng ning tegutsemismotiivid on üsna etteaimatavad ega paku erilisi üllatusi.
Bretti maailm on taandatav Euroopa hiliskeskajale, näiteks tuntakse seal paberi valmistamist ja klaasitöötlust. Tänapäevase maailma konflikte toob Brett sisse Krasia ühiskonna kujutamisel, mille väärtushinnangud ja religioon vastavad islamimaailmale. Huvitav on märkida, et Bretti maailmas pole olemas mõõku, lähivõitluseks kasutatakse odasid. See on sisuliselt ebaloogiline ja mõõkade puudumise võib kanda autori originaalistemise arvele.
Igaüks, kes on natukenegi võitlustehnikatega kokku puutunud, teab suurepäraselt, et mõõk on lähivõitluseks parim relv. Autori võitluskirjeldused jätavad soovida, need kipuvad igavaks ja lohisevaks. Tundub, et tal puudub sellega isiklik kogemus.
Huvitav on triloogiale nime andnud (originaalis «Warded man») loitsude kasutamine. Bretti maailmas ei tea inimesed, kuidas loitsud toimivad, nad vaid kopeerivad neid mehaaniliselt muistsete eeskujude järgi. See keerab pahupidi Arthur C. Clarke’i kuulsa lause «Iga piisavalt arenenud tehnoloogia on eristamatu nõiakunstist».
Kahjuks puuduvad eestikeelses raamatus originaali illustratsioonid. Kuna loitsumärkide kuju on nende efektiivsuse seisukohast ülioluline, oleks huvitav teada, millistena autor neid ette kujutas. Seda võib igaüks näha tema eelviidatud kodulehel.
Raamat
Peter V. Brett
«Maalingutega mees»
Varrak 2010,
520 lk
Tõlkija Lauri Saaber